esmaspäev, 10. august 2020

Sama reha

 

Augusti sumedad ööd on saabunud. Õnneks on soe ja mõnus õues, ning seda sumedust olen sisse ahminud mitmel õhtul. Istun oma võrkkiiges, loen ja koon ning kuulan tuulekella vaikset tilinat. Selles suhtes olen õnneseen, et meil on selline idüll oma kodust võtta. Eks ma olen ikka rõõmus küll ja kui on võimalus rõõmustada, siis ma seda oma rõõmu ka väljendan. Sest minu eluloogika ütleb, et külva head, külva rõõmu, küllap peegeldub see mingil viisil ka tagasi. Muidugi võib see loogika ka alt vedada või teistele tüütuks muutuda. Kuigi ma vähemalt enda arvates ei ole oma kiidulauluga mitte liiale läinud. Muidugi võib ka nii olla, et mõne inimese kõrvad ei kannata üldse enesekiitmist välja või ei kannata seda välja, et kellelgi on midagi hästi.

Igatahes on see nagu igaaastane reha ja olen pärast pikalt häiritud oma ammuste heade tuttavatega aastas korra kokku saades. Seekord oli trehvunks minu kodus, kust startisime väikesele väljasõidule Haapsallu. Haapsalu on endiselt mõnus ja hubane linnake. Jalutasime promenaadil, vanalinnas ja einestasime Müüriääre kohvikus. Kõik must be kohad käisime läbi ja olime vist rahul. Kõigile meile maitses toit, üks meist kiitis linna hubasust ja nii see aeg läks. Naastes istusime ka natuke minu kodus. Aastaga, mil me pole näinud, on meie kodu veidi kasvanud. Valminud on tore saunamajake koos puhkenurgaga. Olen selle majakese üle südamest rõõmus, sest minu arvates on see väga hästi õnnestunud, selline hubane ja õdus ja väike. Värvid on hästi mõnusad ja mis peamine, minu kaasa ise tegi oma kuldsete kätega. Kutsusin siis külalised sauna puhkenurka, et enne laialiminekut veidi istuda ja tahtsin neile ka näidata meie uut ehitist. Igatahes lõppes see sellega, et nad potsatasid maha ja null emotsiooni. Pärast ütlesingi mehele, et enne saad surnu käest sooja, kui nende käest kiitust.😂

Ma ju tegelikult ei oodanud ülevoolavat kiitust, et oh mis tore ja nii edasi. Aga üleüldse mitte ühtegi sõna, see on ka tase. See oleks nagu kõndimine mööda igapäevast trajektoori, kus kõik on tavaline ja enam ei pane ümbrust tähelegi. Meil on aga terve maja, maja mida aasta tagasi ei olnud. Seda mitte märgata meie õue jõudes ei ole võimalik. Minu hing oleks rahul ka märkamisega olnud, et ohoo, teil on uus majake. Aga null märkamist, null! Igatahes olen pettunud. Tegelikult olin ka eelmisel aastal pettunud, siis olid teised analoogsed põhjused.  

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar