Filmid ja vaip

Olen viimasel ajal sattunud vaatama hilisõhtuseid filme ja tabanud nendega kümnesse, sest need on mulle kõik millegagi väga korda läinud. Ma ei ole väga suur teleka vaataja, sest teadagi, aeg, tööd, kohustused ei võimalda alati. Ja kui põhikanalite repertuaaris on vaid actionfilmid ja puhas seep, siis see mind ei vaimusta ja eelistan raamatut lugeda. Eile õhtul aga jäin vaatama “Miljonidollari tüdruk” ja lõpuks lahistasin nutta nii et meie kutsu tuli ja arvas, et ma vajan lohutamist. Oli tõsiselt muljetavaldav. Film on kena poksijanna ja tema treeneri lugu, mis ühtlasi pani mõtlema, et isegi kui sul on elus siht, on olemas tahtejõud ja veendumus, et saad hakkama, siis võiks ju olla kõik hästi. Aga ei, saatusel on mõnikord teised plaanid, vaid üks valearvestus ja kõik võib olla kadunud. Absoluutselt kõik. Filmis oli alles küll pärast kõige kadumist huumorimeel ja ikkagi see kindel siht, mis oli küll teise suuna võtnud, kuid antud olukorras jäi neist väheks ja see panigi pisaraid valama. See jõuetus midagi muuta ja lootusetus. Soovitatavalt võiksid sellised filmid alata kell seitse hiljemalt, et siis enne uinumist jõuaks filmi mõjuväljast välja tulla. Minul oli tõesti raskusi uinumisega.

Väga meeldis ka eelmisel õhtul ETV2 näidatud „Süüdlane“, kus tegevuspaik oli häirekeskuse ruum ja hädakõnesid võttis vastu ajutiselt politseitöölt eemaldatud mees, kes ei suutnud oma ametist ka uues rollis loobuda. Nii asus ta kaugjuhtimise teel abistama ühte peredraamasse sattunut. Kõik aga ei olnud ju nii, nagu pealt paistis. Siingi avaldas muljet selle politseiniku pühendumus ja kirg.

„Valede võlur“ avaldas mulle samuti muljet. Ka see film oli hästi inimpsühhikasse vaatav ja väga haarav. Investeerimiskelm, kes valetas kõigile, oma perele, sõpradele. Kogu elu oligi üles ehitatud valele ja ühel päeval see kukkus kolinal kokku. Valede võlur sai trellid, aga ülejäänud perel nii hästi ei läinud. Elustandardi langus ja teadmine, et kõik see ilus elu oli pettus, jättis oma jälje.

Minul on aga jäänud sellest telekavaatamisest ka jälg maha. Heegeldasin taas ja seekord sai valmis uksematt või vaip meie saunamajja. Või vähemalt toorik, sest mingid trikid on mul selle vaibaga veel plaanis, et ikka oleks ägedam. Heegelkonks oli nr 5 ja materjal pabernöörilaadne toode. Pärit äia tagavarast, seega nõukaaegne staff. Randmetele on selline heegeldamine üsna valuline, sest tugev materjal nõuab pusimist. Aga edasi läks kiiresti ja mulle selline mittepeennikerdustöö sobib. Saab filmi vaadata ja käsitöö ei lähe ka sassi.