Mis jäi ütlemata

 

Ma veedan liiga palju aega telefonis, sellise kriitilise märkuse teen ma endale mõnikord küll, kui soiun, et kuhu minu aeg kaob. Lihtsalt liftin Facebooki, instagrammi, loen mõned blogid ja vahel ka uudiseid ja nii võib minna päevas vabalt mõni tund mööda, millest pole arugi saanud. Ma ei ole eriline kommenteerija. Vahel harva, ikka väga harva ütlen mõne blogi sabas sõna sekka, ja koerte grupis, kui on midagi ekstra armsat ja naljakat, märgin selle ära. Mõnikord jääb aga hinge närima, et miks ma ei öelnud midagi ilusat, lohutavat, motiveerivat, kui on tajuda, et inimene on hädas või lihtsalt kurb. Võib olla oleks minu sõna see, mis muudaks selle kehva tunde natuke paremaks.

Hiljuti kurtis oma blogis keegi, et ta tunneb end nii vastu maad surutuna, et kui natuke julgeks mõttega mängida, siis ta mõtleks isegi enesetapule. Pikalt seda elukäiku lugedes olen aru saanud, et elu on pisut keeruline ja sellega seoses muutuvad ka meeleolud. Kuigi et jah, palju ilusat näib vähemalt kõrvaltvaatajale selles elus samuti olevat. Samas ei saa ma aru isegi sellise mõttega mängimisest. Muidugi maailmas kahte ühesugust inimest ei ole, valulävi, eneseusk, kindlusetunne jne saab igal alguse omast lähtepunktist. Mulle läks see postitus hinge ja kostus appihüüuna. Mitte et ma seda mõistaksin või ka hukka mõistaksin.

Seda postitust lugedes millegipärast kangastusid enda rasked hetked. Ja neid hetki on olnud. No ikka on. Minu esimene kooselu oligi kannatuste jada. Tundsin end nagu peaga vastu seina joostes, mis teeb haiget ja muud ei teegi. Selline jõuetuse, ilmajäetuse tunne, kus sa tahad paremat, aga midagi muuta ei saa. Õigemini ju ikkagi sain, kui parasjagu pisaraid oli valatud, alandust talutud, närve rikutud, astusin ma sellest suhtest välja. Kuid nende aastate jooksul ma ei mänginud kordagi mõttega, et parem kui mind ei oleks. Pigem ikka parem kui ma olen. Sest minu lapsed, minu töö, toona ka ema vajasid mind. Ma ei teagi, mis see võiks olla, mis tooks pähe sellise mõtte!? Kui enam tõesti millestki rõõmu ei ole tunda, võib olla siis. Kui tervis ei lase rõõmu tunda?

Istusin eile pärast tunnikest kaevetööd ja lugesin võrkkiiges raamatut. Ilm oli ilus, koer sättis end minu juurde kiige alla magama. Teadsin, et pereliikmetest üks on seal ja teised on seal ning ülejäänud elavad oma elu ja ei peagi mulle detailset oma olemiste ülevaadet tegema, ning mul oligi väga mõnus tunne. Tundsin, et olin puhkuse väljateeninud ning võisin südamerahus vaheldumisi tukastustega lugeda. Õhtul kütsin endale personaalselt sauna, kuulasin plaadilt romantic sax for lovers muusikat, higistasin ja mõtlesin, et nii hästi on ja olen rahul sellega, mis on minu ümber ja sees.

Mul jäi lihtsalt sellesse blogisappa ütlemata, et vaata ringi, nii palju on ilusat, tuleb uskuda ainult ja loota. Võib olla on vaja midagi, mis raputab, äratab üles, muudab mõtlemist. Enne seda raputust näed lihtsalt seda kõike, mida tegelikult ise muuta saad, liiga traagiliselt. Mina nägin, aga kui raputas (äratas) mind miski, mida ma ise juhtida ei saanud, siis nüüd tunnen, et otsus, olen õnnelik, peab tulema ise enda seest, seda ei pea muutma ei nõme kaaslane, palju tööd, vähe raha… No jah, sõnad on need, mida on alati lihtsam välja öelda ja küllap ei olnud selle blogija mittemängitud mõttemäng ka püsiv nähtus. Loodetavasti.