Kui ma ekstra tubli olen, siis käin ma kõndimas. Hiljuti oli selline päev.
Ega kõnniringiks erilisi valikuid ei ole, ikka üks ja seesama teekond: põld,
kasesalu, järv, kasesalu, põld ja kodus tagasi ning ca 5 km on kõnnitud, kui
tiiru ümber järve teen. Seekord silmasin meie fauna mitut esindajat. Esmalt
trehvasin kitse, kes esmalt jäi mind silmitsema ja siis tegi vehkat. Kõndisin
omaette hoogsalt ja ees olid sügavad kopra uuristatud süvendid, kuhu oli
kogunenud vett. Ühe sellise lombi juurest tõusis lendu kotkas, ilmselt
kalakotkas, sest kuulu järgi meie kandis ta kusagil pesitseb. Kas ta jõi vett
või imetles oma peegelpilti, seda ma ei tea, aga igatahes ilus uhke lind oli.
Järves oli vesi veel soojapoolne ja solberdasin seal jalgupidi pisikeste
viidikate vahel. Hiliseid õitsejaid on veel, korjasin neidki kimbu, kui
märkasin ühe oksarondi peal ussi. Tegime kumbki vehkat omas suunas. Olen küll
usin pildistaja ja käsi haarab iga väikese imelaadse asja puhul telefoni
järele, aga loomade ja lindude pildistamisega on nii, et see telefon peab siis
koguaeg käes stardivalmis olema, muidu ikka klõpsu ei saa, sest lind-loom
lihtsalt ei jää poseerima.
Viimasel ajal aga sajab kogu aeg ja nii tubli ma ei ole, et läbi saju
kõndima minna. Tööd-tegemised ka ja üleüldse kisub kõik sügistalviseks, kus
energia, mõtted ja teod kuluvad mujale, s.t et enamasti tööle ja kodune diivan
on ka üha varasemal kellaajal juba meeldivalt soe ja pehme. Energia kuidagi käib
kaasas koos tööde ja kohustustega. Kartulid on võetud ja muud nipet-näpet
kodutööd ka tehtud, siis kohe tunnen, et olen selle diivanil lösutamise auga välja
teeninud ja mitte mingit motivatsiooni ei ole enam aiatöödeks ja muudeks
õuetegevusteks. Kui suvel jagus tahtmist koduõues toimetada mõnikord hiliste
tundideni, siis sügis surub vastu maad ja aiatöödest on täielikult isu täis. Suvine
energia on mind praeguseks maha jätnud. Või kes see ikka jaksab aastaringi olla
energiapomm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar