Mugavustsoonid ja teatritükid

 

September möödas, oktoobristki varsti pool läinud. Kuhu see aeg küll tõttab? Kirjutamise hetke ma ei olegi endale üldse võtnud. Sest ei ole õiget tahtmist olnud ja tegelikult on ka tegemisi olnud, mis võib olla küll näiliselt, aga siiski ei ole aega andnud. Esmalt oli üks koolitus, mis tõi ka kodu- ja mõttetöid ja oli vahelduse mõttes päris tore. Igatahes on nüüd nii, et üks tiitel on juures, mille puhul võin endale õnne soovida, sest tirisin end mugavustsoonist välja. See mugavustsoon on küll selline tsoon, mis hoiab end nii turvaliselt ja pehmelt endas, ta nagu laseks heljuda pehmetel patjadel ning sealt on kuidagi kahju mõnikord välja astuda. Sest kes see ikka tahab oma elu raskemaks teha. Õnneks ikka märkan, et ellu on vürtse ka vaja, ka neid, mis elu korraks pisut hapumaks teevad, aga lõpuks annavad hapu asemel hoopis mõnusa tõuke. Vähemalt mõneks ajaks.

Aga mis siis veel. On olnud palju teatrit ja vähe kino, sõna otseses mõttes muidugi. Käisin vaatamas Ugalas saja-aastast, mida soovitan soojalt kõigile huumori ja geniaalse lavastuse austajatele. Ülivinge rolli tegi Arne Soro, laval oli välku ja pauku nii palju, et kiljatasin isegi südamest. Kasutatud oli kõiki lavalisi efekte ja selles mõttes oli see etendus fantastiline. Raamat on mul loetud ja see loetust saadud ettekujutus haakus väga hästi laval nähtuga. Filmiga millegipärast minul raamat nii palju ei ühtinud.

Katkuhaud meeldis mulle samuti väga. Kuigi, pean tunnistama, et midagi jäi mulle arusaamatuks. Tegelikult ei mõistnud ma raamatut ka lõpuni. Aga sellegipoolest juba Luule Komissarovi etteaste üksinda vääris vaatamist. Tema ikka oskab!

Endla Kummitused pigem meeldis mulle samuti. Ma ei tea kedagi, kellele ei meeldi Priit Loog, muidugi meeldis ta mulle oma tisleri rolliski. Minimalistlik lavastus ja teema eluline. Hästi jälgitav ja lihtne süžee ning härra Vihmar isiklikult keerutas küüni rõdult plaati. Kurb oli muidugi see, et rahvast saalis oli näpuotsaga. Nii vilets see etendus ju ei olnud.

Tenetit vedasin vaatama kogu pere. Väga intensiivsed kaadrid, palju lähivõtteid, mürinat ning plärinat, aga kokkuvõttes ka siiski meeldis. Kuigi, et jah, minu meelest kõik karakterid jäid pisut tuimaks ja ükski näitleja endasse armuma ei pannud. Tore oli näha siiski tuttavaid paiku ning ka kodunäitlejate vilksamisi nähtud rollid olid südant soojendavad.

Ja mis veel? Mõned sünnipäevad on peetud, üks neist koroona pärast pool aastat hiljem. Aga hea, et niigi läits. Nüüd juba passib uus koroona kuklas ja on nagu on, tuleb mis tuleb, isegi mõelda ei viitsi sellele ning hinge teevad täis ka kõik selleteemalised uudised, mida toodetakse ilmselgelt ülearu palju.

Trennis käin usinasti. Iga korraga läheb kodust enda väljavedamine lihtsamaks. Vist olen õige motivatsiooni või ka motivaatori leidnud. Treener on tuttav, võib olla on see tema mõju. Või olen lihtsalt uhke enda üle, et ma jõuan kangoo saabastega 45 minutit omas vanuses rõõmsalt kaasa kepselda. Trenni lõpuks olen küll higist leemendav, aga muidu täiesti heas olekus.

Kõik meie kodu elanikud on nüüd juhid, s.t autojuhid ja sellega on minu emasüdamel üks mure juures. Hiljuti sõideti esimest korda pealinna. Läks õnneks, sest tagasi tuldi samas tükkis kui mindi. Püüan siiski väga suureks mureks mitte võtta, pigem proovin mõelda nii, et see on üks samm lapse vabaksandmise teel. Ja lõpuks jõuan välja jällegi siia mugavustsoonini. Kui on load, siis ikka juhi ja edene ja arene, muidu neelab ka see sama mugavustsoon endasse. On ju küll neid, kellel load on, aga sõiduhirm on nii suur, ja kõik sõidud sõidetakse vaid kõrvalistmel olles.