Selline sall, mille raskuse all looka ei vaju

 

Külmavares nagu ma olen, vajan ma kogu aeg enda õlgade ümber midagi, mis veidigi sooja aitaks hoida. Igal pool on jahe: tööl, kodus, õues. Tööl sellepärast, et lihtsalt nii on ja seda nipsust ei muuda. Kodus sellepärast, et olen tööl ja katjat-kütjat pole kodus. Õues sellepärast, et aastaaeg on selline. Mul on tegelikult igasugu rätikuid üsna mitu, aga see üks oli ikka puudu. Vähemalt nii mulle tundus ja kudusin siis ühe juurde. Point oli selles, et käsi on vaja tasku panna. Kui on tavaline sall, siis ju taskut seal ei ole. Tegin siis taskuga. Lõng on 100% puuvillane Drops Paris, vardaid olid nr 4. Väga lihtne kudumine aitas mul vaadata mitu seeriat Shetlandi, Ihukaitsjat ja mõne Õhtu saate ka.  Oli hea ajaviide, kuigi ju tundub, et seda aega kunagi ei ole. Kahju oli isegi kudumit lõpetada, sest tegemisevõlu on ka oluline osa protsessist. Aga lõng sai otsa grammi pealt ja kui pikka salli ma õlgadel ikka vedada jõuaks J

Peaaegu Haapsalu sall

Et tõestada, et ma oskan midagi suuremat ja vaevanõudvamat ka teha, kudusin Haapsalu salli ;) Lõnga valisin õige, ehtsa Haapsalu salli lõnga, järgisin juhendeid ja juhiseid ning mustrilehte. Mustri valisin Pitsilised koekirjad raamatust. Kudumine oli lihtne, tore, natuke monotoonne, kuid siiski tuli jälgida, et mustrit segamini ei aja, sest harutada sellist peenikest tööd on paganama keeruline ja sassis mustriga kohti ma oma töösse ei soovinud. Tegelikult ootas see sall viimistlemist üsna pikalt, sest just see viimistlemine ongi sellise salli kudumise kõige raskem töö. Raami mul ei ole, nii et kasutasin voodilina ja vaipa ning nööpnõelu, mida selgus, ei olnud mul ka niipalju kui vaja. Aga kuna mul oli ju palju õmblusnõelu olemas, siis läksid needki käiku. 

No ja selline ta sai, minu esimene ja enam-vähem õige Haapsalu sall või õigem on öelda Haapsalu salli arendus, sest päris õigeks on ta liiga pikk ja natuke laiem oleks ka võinud olla. Aga ise olen rahul ja rõõmus igal juhul :)

Natuke laisk vist

Koon juba mitmendat kuud salli, peenest spessial salli lõngast. Mõte oli küll esimest korda elus proovida kududa Haapsalu salli, kuid mul on kahtlane tunne, et Haapsalu salliks see siiski ei saa. Ma lihtsalt ei viitsi ääresilmuseid üle lugeda ja äärepitsi silmuste õiget arvu arvutada. Ühesõnaga – laisk! Olen juba üsna kindel, et äärtesse heegeldan mingi pitsi.

Kusjuures nii ongi üsna sageli, lähen lihtsalt lihtsama vastupanu teed. Olen oma loomult laisk, kuigi mõni võib väita vastupidist, sest pealt näha võin ma paista eriti usin. Küllap mõnikord olen ka. Aga sellised täppistööd, mis nõuavad suurt planeerimist, väljaarvutamist, kavandi koostamist, ei ole minu rida.

Omamoodi laiskuseuss oli kallal juba kooliajal. Mäletan, et põhikooli ajal kirjutasime esialgu jutustavaid kirjandeid ikka oma argipäevast, kodust jne. Muidugi ma ei mäleta, mida ma toona täpselt kokku kirjutasin, aga kord ütles õpetaja, et sinu kirjandites esineb liiga sageli sõna „ei viitsi – ei viitsinud“ ja kui see nii edasi läheb, peab sinuga midagi ette võtma ;) Igatahes see õpetaja märkamine tõi mind maapeale ja pani end rohkem märkama ning „ei viitsi“ hakkas sellest ajast taanduma nii minu kirjapildist kui ka mõtetest. Samas kui loomus on see, siis mingil moel on see „viitsi“ minusse jäänud. Näiteks nüüd segab see minu salli kudumist, kusjuures kududa viitsin ma vägagi. Aga kuna olen alati valmis tegema mööndusi, siis mõtlen, et kuna teen endale, siis ei pea ta ju olema see päris. Kusjuures seekord tuleb päris õige lähedane – muster ja lõng on õiged. 

Sõrmusest mahub läbi ;)

 

Viis kahte ja üks vest

Valmis sai üks ese viie kahega: 1.Seda võib mõista kahtepidi; 2.Selles on koos minu kaks kirge; 3. See on valminud kahte sorti lõngast; 4. Selles on kaks üles harutatud kampsunit; 5. Pinda on sellel esemel kahte sorti. Nii et üks ehtne n.ö kahe-poolusega kampsun. Lisaks võib seda selga tõmmata ükskõik kumba pidi.

Esimene kaks. Seda n.ö eset esmapilgul vaadates võib mõistus sõlme minna, sest ei saa aru, mis moodi seda selga pannakse. Nägin kord ühes kaupluses pusimas naisi mingi analoogse eseme kallal. Nad pusisid ikka tükk aega, enne kui aru said, mis pidi see seljas käib.  Kui ta aga kord on juba selga tõmmatud, siis võib seda võtta vestina või ka lihtsalt õlasallina, millest käed läbi käivad.

Teine kaks. Mulle meeldib kududa ja heegeldada. Ikka väga meeldib. See on minu kirg, meditatsioon, jooga ja vabastav hingamine. Selles esemes on minu mõlemad, nii kudumine kui heegeldamine, s.t  kandiline osa on kootud lihtlabases koes ja ääred heegeldatud lihtsate sammastest koosneva mustriga, nii kuidas mõte mind parasjagu juhtis.

Kolmas ja neljas kaks. Kuna kodus olid olemas sellised kudumid, mida ma ei kandnud, kuid sobisid ka värvipoolest kokku, siis otsustasin need üles harutada. Minu aru saamise järgi on lõngad, mida kannatab uuesti kududa ja lõngad, mida kannatab uuesti heegeldada ning lõngad, mida ei saa enam korduv-kasutada nii, et neist saadud tulemus oleks taas kantav. Antud juhul sobis kudumi osa lõng vaid uuesti kudumiseks ja heegeldatud osal kasutatud lõng vaid heegeldamiseks. Kudumi lõng on mõnusalt träpsulise pinnaga, milles võib olla veidi puuvilla ja mingit sünteetikat ka ning heegel-osa materjal mohääri segu.

Viies kaks. Tulemuseks on reljeefse, natuke karedama pinnaga kudum, millel on  pehmelt paitav, natuke õhuline heegeldatud ääris.

Ise olen rahul ;)

Selline näeb vest välja kokkupanduna. Mõista-mõista, kuidas selga panna. Laius on ca 1,4 m