Natuke laisk vist

Koon juba mitmendat kuud salli, peenest spessial salli lõngast. Mõte oli küll esimest korda elus proovida kududa Haapsalu salli, kuid mul on kahtlane tunne, et Haapsalu salliks see siiski ei saa. Ma lihtsalt ei viitsi ääresilmuseid üle lugeda ja äärepitsi silmuste õiget arvu arvutada. Ühesõnaga – laisk! Olen juba üsna kindel, et äärtesse heegeldan mingi pitsi.

Kusjuures nii ongi üsna sageli, lähen lihtsalt lihtsama vastupanu teed. Olen oma loomult laisk, kuigi mõni võib väita vastupidist, sest pealt näha võin ma paista eriti usin. Küllap mõnikord olen ka. Aga sellised täppistööd, mis nõuavad suurt planeerimist, väljaarvutamist, kavandi koostamist, ei ole minu rida.

Omamoodi laiskuseuss oli kallal juba kooliajal. Mäletan, et põhikooli ajal kirjutasime esialgu jutustavaid kirjandeid ikka oma argipäevast, kodust jne. Muidugi ma ei mäleta, mida ma toona täpselt kokku kirjutasin, aga kord ütles õpetaja, et sinu kirjandites esineb liiga sageli sõna „ei viitsi – ei viitsinud“ ja kui see nii edasi läheb, peab sinuga midagi ette võtma ;) Igatahes see õpetaja märkamine tõi mind maapeale ja pani end rohkem märkama ning „ei viitsi“ hakkas sellest ajast taanduma nii minu kirjapildist kui ka mõtetest. Samas kui loomus on see, siis mingil moel on see „viitsi“ minusse jäänud. Näiteks nüüd segab see minu salli kudumist, kusjuures kududa viitsin ma vägagi. Aga kuna olen alati valmis tegema mööndusi, siis mõtlen, et kuna teen endale, siis ei pea ta ju olema see päris. Kusjuures seekord tuleb päris õige lähedane – muster ja lõng on õiged. 

Sõrmusest mahub läbi ;)