Pepualus

 

 

Minul on selline kiiks, et mulle meeldivad kiiksuga asjad ja eriti meeldib neid välja mõelda. Mõnikord on tunne, et elamine on juba kõik  väljakujunenud, kõik asjad olemas ning sisustatud ja pole nagu kusagile enam midagi meisterdada. Siis tuleb aga ei kusagilt jälle mõte ja üks asi naksti juures. Saunamaja on selline tore koht, kuhu veel saab juurde asju toota. Pepualused on meil kenasti olemas, aga need on poest ostetud, tavaline kräpp. Tegin siis ühe omamoodi-aluse juurde, tekst peal ja puha, et millisele istumisele mõeldud. Meil kvalifitseerujaid just ei ole, või kui, siis mina. Tänaseks on alus ka ära testitud ning peab ütlema, et istuda oli hea. Materjal on villane, kuid kare ei ole. Kuna sauna tooniandev värv on meil roheline, siis see ta sai. Teine peaks ka mõne aja pärast sündima, eks siis paistab, mis sinna kirja saab.

Linik vanaemaruutu

Lihtsalt heegeldamise pärast heegeldasin liniku. Puuvillasest heegelniidist. Kodus oli ühte roosat ja kahte värvi halli niiti, ja lihtsalt niisama heegeldasin vanaemaruutu, kuni sai niit otsa ja linik ka enam-vähem paraja suurusega. Otseselt vaja mul teda pole, aga midagi pidi ju tegema. Teleka ees ei saa niisama istuda. Nüüd üks ese majapidamises juures. 

Padjakuhi

Külmateemadel pole rääkida muud kui külm on. Hommik algab katla kütmisega, teised tegemised tulevad pärast seda. Ja neid teisi tegemisi on hommikus vaid mõni, sest tööle jõudmise aeg tiksub halastamatu kiirusega. Kuid kohv ja võileib endale, tee ja võileib lapsele, väikesed iluprotseduurid, voodikorrastamine ning bussiring mahuvad täpselt selle aja sisse, mil pool katlatäit puid põlenud saab. Täna hommikul jõudsin kolm rida kududa ka.

Koos külmade tulekuga on suurenenud ka minu padjakuhil. Rohkem ma vist oma koju enam patju ei tee, neid on juba igas toas hulgi, või kui, siis äkki ühe veel ;) Seekord tegin meie voodile. Fotol olevatest patjadest on uued see kootud palmikutelappidest padi ja heegeldatud linikuga padi. Linikut ma ise ei heegeldanud, see on pärandus minu vanatädist alles jäänud kraami hulgast. Seisis, mis ta seisis, kuni tekkis mõte. Ja neid palmikulappe kudusin lihtsalt niisama, sest midagi peab ju telekaees tegema. Padjaidee küpses aegamisi. Enamasti igal õhtul loen voodis unejuttu, peaall üks lambuke, sest lugeda ma päris pikali ei saa ja isegi puhas pea jätab seinale jälje. Selleks on siis vaja midagi seina ja pea vahele, milleks saigi see palmikutepadi.  

Õmblen Suvila ilusaks

Meie majake on vähemalt mõttes saanud endale sildi: Suvila (tegudeni ehk sildi tegemiseni pole veel jõudnud). Õuemajake ehk Suvila  peaks olema koht, kus suvel on mõnus olla: saab grillida, tšillida, pikutada, raamatut lugeda, niisama olla. Hiljutisi ilmavempe vaadates ei paista see küll päris nii, sest suvilas, millel on mõned lahtised seinad, on selliste ilmadega külm mis külm. Ja kui külm ei ole, siis käib võitlus sääskedega.  Aga inimene on ju imelik, selleks, et mõned nädalad suvest saaks olla mõnusalt õuemajakeseks, selleks ta projekteerib, ehitab ja mässab nii et vähe pole. Ja lisaks minu mõttetöö vaev, mis ei ole ka sugugi väike – no et oleks ikka lahe ja omanäoline ja äge ja mis kõik veel. Selle tarvis olen isegi õmmelnud, isegi lapitööd teinud. Nüüd kui meil on seal laud ja pingid ka olemas, siis õmblesin jälle. Seekord tegin vanaemalilleaia tehnikat kasutades lauakatte. Ma saan aru küll, miks on selle stiili nimi just vanaema - vanaemad istuvad ja näpud käivad. Vot seda lapitööd saabki niimoodi istukil teha, enne on vaja muidugi lapid välja lõigata ja siis saab neid papi peale traageldama hakata ja siis käsitsi kokku ajama.  Igatahes mulle endale tundub, et see linikuke tuli väga hästi välja, sobib meie lauakesele nagu valatult.  Nii et vaatame paluvalt ilmataadi ja sääskede poole, et ta laseks meil seal majakeses olla rohkem kui mõned õhtud. Eilne õhtu oli juba enam-vähem.