Kõnniringid ja kemmerg

Järekindlus ei ole just minu kõige tugevam külg. Üsna sageli alustan suure õhinga ja mõne korra järel hoog raugeb. Plaani on pidada tunduvalt lihtsam ja neid plaane ikka tuleb. Meie, naissoost plaanipidajad plaanime enamasti tervislikkuse ja kehakaalu teemal. Mina kehakaalu kallal ei virise, seega jääb tervislikkus sh liikumine selleks, mille kallal aeg ajalt pead murran. Saan väga hästi aru, et kõige keerulisem on end käsile võtta, toss ja jopp selga-jalga ajada ja uksest välja minna. Kui see tehtud, siis see ca 45 minutit kõndimist on puhas rõõm vaid.

Praegune plaan on kõndida hommikul, enne tööle minekut, oma ca 6km ring. Kaks puhkepäeva hommiku kõnnitiiru on end kuhjaga ära tasunud. Esiteks on kogu päeva energiatase suurem ja tunnen end reipamalt ning teiseks pakub loodus preagu nii palju ilusat. Kraavid on täis kollaseid õiekobaraid, õitsevad varsakabjad. Nurmenuku tuustakaid on siin ja seal. Metsa-all on paksult ülaseid ja ka sinililled õitsevad veel. Kaskede valged tüved ei ole veel rohelusse peitunud. Ja siis muidugi see linnulaul ning pardid ja laugud järvel. Täna hommikul sattusin rebase ja kahe sookure keskustelu peale. Ma ei tea, mis asju nad seal ajasid, kuid kured õiendasid ja rebane oli neist vägagi huvitatud. Mind nähes lasi rebane esimesena jalga ja ka sookured tegid tiibadega lehva-lehva.

Homme on jälle uus päev ja tööpäev ning mõttes olen küll minemas. Sest ajaga peaks meil ju hästi olema. No üldiselt on ka, kuigi millegipärast skrollin telefoni liiga sageli ja lasen seda aega liiga palju tuulde ka. Kuigi et jah, koduseid projekte, mis mind õnnelikuks teevad, neid ikka on õnnestunult õnnestunud samuti teha. Näit õuekemmergu sisustamise projekt  tuli välja nunnu. Kuigi jah, reaalselt on meil vajadus istuda seal vahest harva, siis kui õuetööd ei taha tuppa minekuga katkestada näiteks, või kui vool on ära.

Kemmergu pott on küljeluu idee ja teostus, potiks on puukänd, mis on seest õõnestatud. Kuna üks rõngas jäi üle, siis sai ka sildike juhistega seinale. Kui kellelgi seal plaanis pikemalt istuda, võib sirvida raamatuid, mis on muidugi iidamast-aadamast ja lugemisväärtust neil enam tegelikult ei ole. Lipsukeste rivi on õmmeldud pesamuna tuppa kunagi, kui ta veel sellise pudi-padi eas oli. Niiet taaskasutus kemmergus aitab natuke koduseid asju organiseerida ja mõni ese saab kasutamisea pikenduse.

Vana karbi uus elu

Kunagi ristisin end nimega Käsitöö Kaja, siis mingil hetkel tajusin, et seda nime ma ikkagi ei vääri, sest käsitöölised on kõrgema lennuga kunstnikud, kes pühenduvad ühele või kahele konkreetsele teemale ja valdavad neid teemasid suurepäraselt. Mina siin aga teen sutsuke ühte ja tsipake teist ning tulemused on ka keskpärased. See ei ole isegi kriitika enese suhtes, vaid on lihtsalt üks fakt ja nentimine, et selline olen ja olen sellega enamasti rahul. Seega käsitööd teen ma enamasi iga jumala päev. Selliseid päevi, kus ma midagi ei nõelu, voldi või koo, on väga vähe. Olen see, kes nähes uut asja, vaimustub sellest ja siis jookseb mõte juba selle uue asja juures. Hiljaaegu sain selgeks raamatu voltimisekunsti ühe tahu (seegi maailm on ääretult lai). Nii et nüüd ma muudkui voldiks ja mõte jookseb selle juures, kellele ma kingin ja mida veel sellest aretada saaks.

Täna näitan aga ühte karbikest, mille dekoreerisin. Seda karbi tegemise kunsti valdan ma algtasemel, s.t karbi saan valmis, aga enamasti tekib ikkagi mõni koht, millega ma sellejuures päris rahul ei ole. Seda saaks muidugi paremaks lihvida harjutades, aga siis ma mõtlen, et kellele ma neid karpe ikka vorbin. Nii teengi karpe väga pika aja tagant ja sellisel juhul n.ö treeningust ja lihvimisest ei ole juttugi. Seekord sattus aga ette mulle üks pakend, mis kandis oma eelmises elus näomaskide hoiukohta (vist oli Holika holika toote karp). Pärast pikka maskitamist sellist uhket karpi ära visata ma küll ei raatsinud, seega lisasin natuke tapeeti, natuke vanade ehete juppe, pisut paela ja minu uus öökapi-pliitasikarp on olemas. Nimelt voodis tulevad head mõtted ja need tuleb kirja panna, muidu võib see hea mõte lihtsalt lendu tõusta ja enam pärast ei mäleta. Meelest võivad nad ära minna ka sellel ajal, kui lähen pliiatsit tooma. Ja olgem ausad, ega see voodist üles upitamine ühe pliiatsi pärast ei ole teab mis tore tegevus ka. Seega kõik mugavuse heaks ja on eriti tore, et seda sai teha läbi taaskasutuse.

Jõulud

Jõulud jõudsid nagu viimasel ajal kombeks, musta põllu ja rohelise muruga. Isegi üks pisike võõrasema õitseb õues visalt ja ei taha kuidagi talvele luba anda.  Muidugi see õieke oli väga ahtake, aga ikkagi õis.

Jõulud olid aga ausad. Väikeseid ettevalmistusi olin teinud juba ammu, sest minul peavad olema lisaks kuusele ka muud dekoratsioonid paigas, kuulid, päkapikumütsid, küünlad. Kapist saavad väljaotsitud jõulunännid, mida proovin igal aastal uues kuues või teistmoodi sättida ning  teen tavaliselt midagi uut ka juurde.   Selle aasta looming oli pitsiline küünal, valmistatud jäätükkide meetodil.  

Totaalselt teistmoodi oli aga meie jõuluistumine. Kui igal aastal marssisime kodust ära, teise pere  laua taha sööma, siis seekord kogunesime kõik meile. Kokku sai meid nii palju, et toolidega tekkis probleeme. Kui esialgu pelgasin küll, et kas ja kuidas selle söögiga saab, aga sai küll ja päris hästi. Kuigi ma kokkamist tavaliselt nii väga ei fänna, siis tegelikkuses oli toredam, kui eelnevalt mõtetes. Järgisin vanu traditsioone ja mõned kaasaegsemad salatid said ka kokku segatud. Parim osa oli porgadikook, mis sisaldas ohtralt porgandeid ja pähkleid.

Ilus tuledemeri oli surnuaias, tulesid oli kollaseid ja punaseid. Surnuaial käimine on alati traditsioon. Mulle meeldiks ka kirik, aga kurb küll, isegi jõuluõhtul oli nii usinalt tegemist, et oma aega kuidagi ei saanud klapitada ja tegelikult oleks raske olnud ka kompanjoni leida. Lapsed lihtsalt ei arva, et tahaksid minna. Veel.

Väga ilus on meil jõulukuusk, jupike suure kuuse latva, millel olid ehted ehtsate käbide näol juba eelnevalt küljes. Lisasin kuusele heegeldatud südameid, tuled ja kokku sai imekena jõulupuu.

Pildil jääb see ilu siiski nägemata. 

Päris jõuluvana meil ei käinud, aga ta vähemalt koputas uksele ja jättis kotid kinkidega uksetaha. Paki saamiseks tuli nagu igal aastal lugeda luuletus või esineda mingi muu originaalsusega. Šlikerdajaid oli ka, see-eest lapsed olid tublid ja lõpuks sai iga üks lunastada  oma. Mina sain kena seebipumba ja võin ühe kokkamise õhtu veel ette võtta, sest sushi valmistamise komplekt ootab tegemist.

Tore oli see jõuluaeg, olen endiselt raudselt jõuluusku. Nii tore on aastas korra mõelda, sättida, olla loominguline.    

                                                                                                                                                                                 

Ise endale korraldatud "kiire"

Olen suvi läbi heegeldanud, aga käsil on rohkem aega nõudev ese, ja aega suvel tõesti heegeldamiseks ei jagunud. Mõne rea, mõnel õhtul tegin, seega tulemus on visa tulema. Mingid asjad said siiski isegi valmis, sest elamine peab edasi arenema. Olgu selleks arenguks siis vaid lillepoti muutmine.  

Mul on aaloe, mis ajab enda kõrvale uusi beebisid. Pott oli neid tihedalt täis ja võtsin ette ümberistutamise. Samas ei tahtnud eelmise potiga sarnasesse ümarasse potti sellist sama probleemi tekitada ( et see pott taas liiga kiirelt täis saaks), seega läks loosi üks igaks juhuks alles hoitud jäätisevann. Ümbriseks sai veidi linast kangast ja veidi heegeldamist. 

Siis on minu käes hoiul teatrikotike, lapse oma, mille lukul on see väike kinni-lahti tõmbamise nõksakas puudu. Tegin uue, näeb välja nagu põldmari. Võtsin lihtsalt ühe ümara vildist pallikese, niiti-nõela ja musti pärleid, mis on pärit ka mingi juba unustatud asja küljest, ja nõelusin neist sellise marja.

Mingi tegemine peab inimesel kogu aeg käsil olema, siis ta mõtleb edasiviivalt ja siis tundub ka, et on alatasa kiire. Kuigi need tegemises on sündinud pigem mitte väga suurest vajadusest ja seega on see „kiire“ nii ise enda tekitatud. Mäletan, kui käisin keskkoolis ja mul tundus kiire olevat sellepärast, et oli vaja värvida „Väike nõid“ raamatut. Teate seda Preussleri must-valgete piltidega raamatut. Millegipärast tahtsin need pildid ära värvida. 😄

Aga hetkel tundub kiire olevat tõepoolest. Päevad kulgevad töiselt, sest on tomatid, kurgid, ploomid, õunad ning umbrohtunud põld. Maanaise rõõmud. Midagi tuleks nende nimetatud tegelastega ette võtta. Sest meid on nii kasvatatud, et see mis kasvab on toit ja toitu ära ei visata. Nii ma siis siin igal õhtul mingi vilja kallal olen ja seda mingil viisil püüan talveks talletada. Mis sellest, et talvel on vaja valetada, et siin moosis ei ole ploomi, selles salatis ei ole kabatšokki jne. Suurim lootust sööjatele on kurkidel. Need korjan ära juba beebi-mõõdus ja marineerin. Korjamise töö on täiesti tüütu, kuid kui paar päeva vahele jääb, on nad taas liiga suureks kasvanud. Seega olen pidevas kurginoppimises ametis.  Tomatitega kannatab õnneks veidi harvem mässata. Nii need õhtud mässates (käsitööd tehes) mööduvad.

Pingviinipoeg Villu

Kuused on väljavisatud, jõuluvidinad  kappi peidetud, alanud on taas argipäev. Minu puhul - pealaialiargipäev. Olen taas pusserdamiste ja unustamiste lainel. Suutsingi üsna kaua ilma hakkama saada :D Eile otsisin oma kindaid mööda poode taga. Linnapeal kõndides kusagilt maalt tundus paljakäsi külm ja avastasin, et kindaid ei olegi kotis. Arvasin, et jätsin kusagile poodi. Seega siis kõndisin poodepidi tagasi, aga mida ei olnud, seda polnud. Olin nad koos toidukotiga hoopis autosse viinud. Ükspäev pidasin maha pika telefonivestluse täiesti vale adressaadiga, kusjuures naljagi viskasin, sest kõne oli mõeldud ühele naljahambale. Pluss veel väikesed susserdused tööjuures, mis teevad tuju pahaks, sest kes tahaks see eksija olla. Ei taha.

Kuna näib, et ka sel aastal on õige talvega kehvasti, siis mõtlesin, et üks väike lumemees võiks meil õues olla. Nii kasvõi hädapärast, et oleks tore vaadata. Selliseid tühje n.ö suhkrukotte tuleb meie majapidamisse koos koerasöögiga. Otsustasin ühe tanki panna ja laadisin killustikku täis. Kott sai raske ja perepojaga koos vinnasime alusele. Pallist sai pea, nööbid silmadeks, nina on kangast ja selline kentsakas tegelane on nüüd õues. Perepoeg arvas, et see on purjus lumememm. Minu meelest on pigem pikaninaga pingviin. Igatahes lumemeest ta kohe kuidagi ei meenuta, sest minu visualiseerimise võime on ikka vilets küll. Kujutluspildis oli ta ju memm mis memm, aga väljatuli pingviin :D Kui nüüd natuke kõpitseda, siis saaks tast ikka vist lumememme moodi tegelase ka, aga selleks tuleks jõudu rakendada ja jõuga on nii, et see pool on meil jälle hetkel kodust ära.

Pngviinpoeg valvur Villu ;)

 

Kulinate hoidjad

Sättisin oma kulinaid, sest mingi kord oli neis vaja luua. Kui ikka kõik keed ja pärlid ja ja muud vidinad on ühes karbis, siis on seal tegelikult üks suur pusa. Selle toreda töö võtsin ette ajal, mil väljas möllas taas suvine juuliraju ja külas oli väike armas sugulasest tütarlaps. Selliste suvedega ei harju, mis panevad koguaeg ootele, sooja ootele. Aga selliste armsate sugulaste üle on ainult puhas rõõm ja mõtlesin, et temaga ma harjuksin küll, ja sellise lapsega on lausa lust aega veeta. 

Muidugi tütarlaps ja kulinad, need ju käivad ilmselgelt kokku, ja temal oli ka väga huvitav võõraid asju vaadata - harutada. Nii et lõppkokkuvõttes jagus kulinaid nii mulle kui talle ning ühtlasi organiseerisin neid pisut uutesse panipaikadesse. 

Kõrvarõngaste jaoks liimisin pildiraamile paar nööri, kuhu saan nüüd nad kenasti rivvi riputada. Palju neid ei ole, ja tegelikult armastan kanda oma kulda, muud kulinad ei tule tavaliselt meeldegi. 

Kaela riputamise ehteid on mul rohkem. Nende jaoks õmblesin juba ammu heegeldatud riidepuuümbrisele nööbid, millest iga üks hoiab ühte keed. Nüüd on neid lihtne panna ja võtta ning tegelikult on see riidepuu üsna tore pilgupüüdja toa nurgas.