Sildita ja sildiga

Talv on meil tõesti erakordne. Esimest korda toon peenralt talisibula- ja longuslaugupealseid supi peale otse peenrast. On need rohelised otsad küll jupikesed, aga siiski täiesti arvestatavad. Kodus aias saab viitsimistmööda lehti riisuda ja lillepealseid lõigata. Ma oleksin nagu ette teadnud, et see talv nii lahja tuleb, küllap selle pärast said need tööd nii pooles vinnas tehtud.

Mõtlesin juba möödunud aasta lõpus, et laksuta enam niipalju ringi („ringi laksutama“ on minu armsa ema väljend) ja olen natuke rohkem kodus. Olen üldiselt sõna pidanud. No üks päälinnatiir oli ammu ette teada ja seal ma käisin. Kõndisin oma lapsega igavesti pika maa maha, eksisime vahepeal veidi, igatahes lõpuks me Tartu maanteele jõudsime. Seal ma märkasin kassikohvikut. Ma olen sealt enne ka mööda kõndinud, aga sisse pole astunud. Nüüd siis astusime sisse, sest kiisud ju nii nunnud. Mõte on väga hea, sest kiisud on nunnud, kuid ilmselt ei oleks ma raha eest neid sinna paitama läinud, meil ju endal ka kodus kass, keda paitada. Silti sellekohta võib olla ise ei märganud, või seda siiski ei olnud, igatahes menüüd lugedes oli juba imelik ka kisama hakata, et laske mind siit puurist välja. No jah, heategevuseks tuleb ka anda. Ega sellest viiest eurost kahju ei olegi, aga silti oleks tahtnud sellegipoolest silmapaistvamalt näha.

Kuna olen niipalju kodune olnud, siis loomulikult paitan kassi ja nikerdan näpuvahel ühte ja teist ning vaatan Veerat ja Õnnekütti, Äraostmatud sai läbi. Nikerdamised olid seekord kogu pere heaks. Kuna meil on nüüd koht, kus vihelda ja leili visata, siis võiks olla igas pesemisevõimalust pakkuvas paigas ka igal oma nuustik. Niipalju öko-möko ma olen küll, et mulle ei meeldi virnade viisi asju osta ja osta neid asju, mida saab raudkindlalt ise teha lihtsa vaevaga. Lihtne vaev on näiteks heegeldada ümmargust motiivi või südamekujulist motiivi. Iidmast aadamast on alles kardinad ja neid ma nüüd lõikusin ja heegeldasin. Kusjuures neist saab parajalt pehme ja mõnusa nuustiku. Takunöörist heegeldasin natuke paksema naha omanikele ehk meesperele. Perepea nuustikule heegeldasin kandilise n.ö resti ja põimisin selle takunööriga läbi. Nii et ratsisin ja katsetasin ka. Lisaks tikkisin igale nuustikule nime ka peale, et oleks selge sott, kelle oma. Enda arvates oli väga vajalik ja kasulik 

tegemine ning sildid küljes ka selged ja arusaadavad.

Vannipallid

See, mis  taevast juba mitu päeva alla sajab, on  lausa masendav. Võib ju õige riietusega õue minna, aga fakt on see, et kõik on ligane, porine, vesine, lilled õnnetult vettinud ja maadligi. Mida muuta ei saa, seda ei saa, ükskõik kui väga tahaks.

Sellise vihmaga on hea õhtul vannis liguneda. Juba ammu olin ühest nipiraamatust (nr 93) meelde jätnud vannipallide tegemise mõtte. Vajalikud komponendid said kokku kogutud ja mätsisingi kokku elu esimesed ise tehtud vannipallid. Tänaseks on katsetus ka tehtud. Ilmselgelt on selliste koostisainetega vette ronida kehale kasulik. Tunne aga rasvasesse vette ronides ei olnud just kõige parem, seda kookosrasva tegelikult on neis pallides küll üsna vähe, kuid vesi jäi sellest siiski üsna rasvane.  Aga öko värk, mis muud. 

1/2 tassitäit soodat; 2 tl sidrunihapet; 2 tl maisitärklist; 2 tl kookosrasva; soovi korral toiduvärve, eeterlikku õli

 

Ideed väga väikeseks nokitsemiseks

Olen teada-tuntud isetegemise ideede koguja, s.t koguja olen suurem kui tegija. Üldiselt ei ole  ju mõtet koguda, kui ei nagunii tee. Aga kuna ma mõnikord siiski midagi teen, siis ikkagi tuleb ideid koguda ja  mõnikord end tegemisel tagant sundida. Näiteks tallele oli pandud õhuvärskendaja tegemise õpetus. Seisis mis ta seisis (see idee), kuni lõpuks võtsin end käsile, ostsin vajalikud asjad ja panin kokku. Kokku sai valatud pool pudelit Johnson beebiõli, 15 tilka seedriõli, pulk kaneelikoort ja mõned nelgiterad, pudelisse otsapidi sisse topitud bambustikud (neid tuleb ümber aeg-ajalt keerata). Ja nüüd loodan, et õhk minu vannitoas on värskem.

Juba pea 5 aastat on möödas meie reisist Atlandi ookeani äärde, kuid merikarpe on alles siiani. Korjasime neid ikka terve hunniku kokku ka, ja ühtlasi tundsime kadedust, et miks neil on nii ilus looduslik meisterdamismaterjal vabalt loodusest võtta ja meil ei ole. Kindlasti vaatavad nemad mingi meie asja peale, mida meil on, samuti kadedalt. Kes teab. Seal ei olnud näiteks selliseid metsi kui meil. Igatahes aeg-ajalt võtan ikka ette ja üritan neist karpidest midagi kokku seada. Seekord korjasin väiksemaid merekarpe ja sättisin neid tühjaks saanud kreemitopsiku ümber, mis on nüüd küünlaalus. 

 Selline väga väike nokitsemine seekord ;)