Tänuga

 

Jälle on aasta kokkuvõtmise kord. Alles see oli. Me elame seda elu, mis meile antud on. Võta või jäta, mina tahan ikka võtta. See aasta on olnud nagu ameerika mäed, üles ja alla, alla ja üles. Loodan, et see viimane jääb. On olnud lahkumisi, päris lähedalt ja kaugemalt, need on puudutanud, sest mingid mälestused nende inimestega seoses said otsa. Neid juurde ei tule. Ja see teeb kurvaks.

Aga tahaks ju ikka heale keskenduda.

Enim elamusi tõid mulle ikka meie reisid. See tänu, et mind kaasa võetakse, kõik ära korraldatakse, ei mahu minu sisse äragi. Vahva oli perereis, kus kohtusime kuklapoolel pesitsejaga. Samuti oli tore näha Transilvaaniat ja Prahat, aga ka Harju raba ja Liimala randa, Kihnut ja Viljandit, Tartut ja Vihulat. Maailm on ilus paik, kui ainult lastaks olla ja näha.

Minu lugemislauale mahtus ca 70 raamatut.  Szilárd Borbély „Puruvaesed“, Niall Williams „Neli armastuskirja“, Edouard Louis „Muutuda meetod“ olid kindlad elamused. Ka teatris käisin, neist „Jäljed meie vahel“ ja „Minagi olin Arkaadia teel“ olid parimad. Imagine Dragonsi ja Ragn Bone Mani kontserdid ei unune iial. Käisime nostalgiapäevadel, mis oli tore annus rõõmu ja vahvaid kohtumisi. Mõned spaa külastused olid armsad.

Kudusin lastele kampsuneid ja sokke ning meisterdamiste projekte oli päris palju. Kõige vahvam oli langenud lehti värvida ja neid seinapildiks liimida ja värvida.

Olen tööalaselt leidnud endale väljakutse ja mind natuke ka märgati. See teeb rõõmu.

Avastasin toreda Hindreku talu insta konto, kelle vahvad ja vahetud tegemised süstivad mulle optimismi.

Suvi oli jahe ja sajune, aga kasvasid toredad kaalikad, mida meil sageli ei juhtu. Flokisaed oli ilus ja pahalaste vaba. Sain käia metsas mustikal ja põldmarju oli rohkesti. Elus esimest korda tekkis meie koju lehterkukeseeni.

Meil on uus kutsa, kes on nii rõõmus, et pahameel tema pahanduste suhtes hajub kiiresti.

Hakkasin vabatahtlikuks, mis toob mulle veidikene meelerahu ja uusi tuttavaid ning eneselegi üllatuseks on see motiveeriv ja meeldiv tegevus.

Pere vanimal on armsad muutused elus. Pesamuna käis kaugelt kodus ning saime koos aega veeta. Pisikene piiga on nii armas ja arukas, temaga koos oldud aeg on hindamatu.

Mõnikord on tunne, et elan oma elu kiireks, sest kogu aeg on vaja minna, kuid siis saan aru, et pigem see kiirus mõjub hästi. Tunnen end tervena ja olen ka sel aastal andnud üsna palju homse lubadusi, mida veel täna täitma hakanud ei ole.

Samas tean, et ka seda murekohta ei saa maha jätta, aga kas on kedagi, kellel neid kohti ei ole. Mõnele antakse lihtsalt rohkem. Hoian seda lootuse lippu ikka kõrgel ja usun ka prohvetlikesse tõlgendustesse. See üks troonivideo ennustas head ja hoiab mu fookust.