*Sain hambaarsti aja juuli kuusse. Kuidas see võimalik on, ma lihtsalt ei tea. Õnneks on kikud suus ja lihtsalt kontrolli aeg. Aga samas tulevad kliinikust teated, et teil on kontrolliaeg, tulge kontrolli. Vastuoluline vist.

* Kiire aeg jätkub. Igal aastal on see nii. On pimeduse kiire, töökiire ja kodukiire. Mõnikord ajab see mind kettasse, aga siis mõtlen, et ah, las olla. Kodused asjad on need, mis saavad natuke laokile jääda ja  proovin neist mitte probleemi teha.

* Vihma sadas, aga jõulud peavad õuel ka olema.  Sain kraevahe märjaks.

* Nõme on teise inimese eksimusi ilkuda. Võib olla,  et mulle vaid näis see nii, sest olin enda peale pahane pusserdamise pärast.  Aga kui keegi hakkab siis, et oi,  kuidas sina nüüd ja mina küll mitte, siis ei kõla see hästi. 

* Hommikul oli kärss kärnas, sest jälle minek. Eilsest vaba päeva nagu poleks olnudki. No natuke oli, sest selle hooaja esimene laskesuusatamine õnnestus ära vaadata ja uue Joh Bo ehk siis Johanne Thinges Bo esitähtedest lemmiku, Johan Botni, leidsin vist ka endale. Aga ülejäänud aeg kulus lihtsalt kraamimisele. Igatahes startisime Tartusse. Aga koju naastes olin õnnelik küll, sest jõuluehteis Tartu oli ilus, ja ei-öeldes oleks see ilu nägemata jäänud.

* Seekord sain ka head sõnad kaasa, aga tõstatati küsimus, kust ma selle reisigeeni olen saanud. Kahtlustan siiski, et huvi maailma vastu ei pruugi geneetiline olla. Igatahes paar Praha päeva kulus ära.

*Üks väike poiss sai juba üheksa, proovisin teda tähtsa päeva puhul õhku tõsta, aga oli ülejõu käiv. Küll nad kasvavad kiiresti.  Teekonnal kohtasime aga kolme kitsede seltskonda ja viis korda rohkem jahimehi. Vaesed loomakesed olid rahutud põhjusega,  õnneks õnnestus ühele otsasõitu napilt vältida.

* Taas vihmane, väga tüütu, sest pime, kutsa käpad on porised ja nina kipub kiiresti vingu minema :D Täna panid vinguma An Marleni laulusõnad: trügige must mööda, mul pole miskit öelda. Aga millegipärast on need laulusõnadeks saanud, kuigi pole miskit öelda :D

* Kuldvillak on üks minu lemmikutest, kuid täna saabus paks pilv ja pilt ekraanil hakkis nii mis kole. Elame digiriigis, aga ühest pilvekesest jagu ei saa. Õnneks Hendricule saan kaasa elada. Olen selles parteis, kes hoiab targale ja osavale pöialt. Oleks ju tore teada, kuhu maale ta välja jõuab.

* Mõnikord on hea ka viimasel minutil jõuda, saime parimad istekohad. s.t rahvas märkas istuda saali n.ö tavakohtadele, aga meie istusime külje esimesse ritta ja saime personaalse etenduse, s.t näitleja suhtles vaatajatega silmside kaudu ja seda silmsidet tajusime korduvalt, sest nad mängisid palju külgedesse. Oli Musta kasti etendus Jäljed meie vahel. Sel aastal teist korda nii lähedalt näha näitlemist oli hea. Need higipiisad, mis pärlendasid Jani otsaees, need siirad tunded ja ülekeevad emotsioonid olid nii ehedalt ausad. Ainult kiidusõnu jagan. Ja ka etendus oli parajalt pikk, 1,5 h, ilma vaheajata. Mõnikord tundub, et inimesed suruda 3 ja rohkem tundi istuma on teatri puhul liig. Siin oli aga kõike paras annus, nii rõõmu  kui traagikat. Ma isiklikult ei ole puudutatud, aga see lugu oli mõjuv. Pärastine jõuluturg oli ka armas, rahvast argipäeva õhtul vähe, aga tuled, viled ja muusika olid olemas. Kõige keerulisem oligi pimedas ja öösel üksinda koju sõita. Esimest korda elus võitlesin autoroolis unega. Aga raadio Elmar aitas, sealt kostvatele lauludele oskan kaasa laulda enamasti. Laulsin ja sõitsin.

* Võib olla väsimus või mis, aga kõik ajab kettasse, Id kaardi lugeja ei tööta, tarkvara laadis terve tunni, kutsa on loll, kaasa ...., üks laps proovib minu valikuid ümberveenda, jõuluplaane peab muutma, kolmanda lapse unustasin ise. Internet aeglane. Oeh.

* Kui vinguda, siis selle üle, et jõululaua katsime ise. Aga saan sellest üle, sest muu oli tore. Isegi üle ootuste. Kuigi et ega ei oodanud ka midagi. Tundus lihtsalt kohustus osa võtta. Aga olemine oli sundimatu ja tegevused vahvad. Ikka õpin, et ära eelda.

* Nendel kordadel, kui on kutsa käpapesu,  temast rõõmu ei ole. Pigem tüütu kohustus. Aga kui on õhtu ja ta kõik oma 20 kg mulle sülle istutab, on nunnumeeter laes ja kõik need tüütud kohustused meelest.

* Armas jõulukontsert oli kirikus. Lihtsad jõululaulud ja Pr. Samueli helisev hääl. Kuulanuks veelgi.

* On imelik hommikust õhtuni kodus olla, ei läinud tänagi õnneks, sest vabatahtliku õhtu oli. Uus kaaslane ja uus olukord,  aga tore oli. Pärast jalutasin ja imetlesin jõulusäras linna.

* Piparkoogi taigna olin juba nädal tagasi valminud,  nüüd siis rullisin,  vormisin, küpsetasin.  Glasuuriga läks nagu läks, mõne asja võiks poest ka osta. Olen traditsioone järginud ja pere nimed piparkoogitele glasuurinud,  aga läks pekki mul see lugu.  Glasuur vist isegi õnnestus, aga see torbik, sellele ei taha mõeldagi rohkem :D

* Hommikul varakult sättisin end jõululauda appi sättima. Kunagi oli lihtne minna, maha istuda, kõik oli valmis. Aga aeg on edasi läinud ja elu nõuab oma. Oli tore olemine, rahulik, rahumeelne, verivorstide, kapsa-kartuliga ning kinkidevahetamisega.  Õhtupimeduses käisime kalmistul. Tulede särasse süütasime meiegi tulukesi juurde. On ju seegi aasta ühe juurde toonud.

* Magasin kaua ja pool päeva skrollisin telefoni ja helistasin ka.  Kutsale tutvustasime uusi lõhnu,  see oli ainuke toast välja minek. Õhtul oli taas kinkide vahetamise ja seaprae, hapukapsa aeg. Nii see elu päevast päeva läheb, aasta lõpp on käega katsuda.

* Hommik oli teed libedaks teinud, sõitsin kodukanti. Kalmistu, tädi ja külatiir. Külla sattusin veidi valel ajal, ei osanud õigesti ajastada, sest oodati siin ja seal ning kuidas siis kahte kohta korraga saaks. Aga oli tore kuulatada, ja tunda, et olin rõõmuks. Koduteel olin ka kaitstud, natuke kiirem sõit oleks kitsega kokku viinud.

* Enne jõulupausi plaanisin ka koduseid päevi, aga plaane siin elus pole mõtet teha. Igatahes juba hommikul sõitsime Viljandimaale. Kui juba, siis täiega.

* Nüüd siis pealinna kord. Väikene silmatera aasta vanem taas. See rõõm lapse säravatest silmadest on kirjeldamatu. Pealinnast suvepealinna sõitsin peaaegu non-stop, sest vabast tahtest töö ootas. Oli imetore taas. Inimesed on ikka ilusad ja head, seda sain taas kogeda.

*Ja siis selle aasta viimased tööpäevad ja saab taas ühele aastale joone alla tõmmata.