neljapäev, 5. veebruar 2026

*

 

*Aasta viimasel päeval pesin pesu,  küürisin toad, valmistasin road ja veetsin enamuse ajast üksinda koos koduloomadega. Vahelduseks hea. 

*Usun ikka, et maailm on ilus ja hea, aga need tõrvatilgad toovad mõrumaitset juurde. Sõitsin auto poe ukse ette, sest eakas inimene oli peale võtta. Kõige rohkem kaks minutit takistasime liiklust, aga üks närviline onkel tuli rusikatega vehkima. Lollid ajavad naerma ja nutma korraga. Loodetavasti ei jookse temagi kerge jalaga vanaduses ringi ja olgu talle ka sada närvilist kiirustajat seljataga.

*Ja saabuski uus aasta, meile juba oh-oh-hoo kui mitmes, aga kutsale esimene. Tutvustasime talle eemal lastavaid saluute ja loodame heale aastale.

*Esimene päev algas fopaaga, ma ei tea nüüd, kuidas seda võtta. Läksime kutsaga külla head uut soovima. Pere kiisu ja meie temperamentne kutsa muidugi kokku ei käi, kass hüppas kapi otsa ning kapiotsas olnud vaasid sadasid alla ja killuhunnik jäi sellest kiisu ehmatusest alles. Äkki ikkagi need killud toovad õnne. Muidu oli aga vahvalt kodune päev. Alustasin uut kampsunit, uue raamatuga ning helistasin oma lähedased üle.

*Lugesin õhtul oma plaanid kaasale ette ja esimest asusime järgmisel päeval täitma. Sõitsime Türile saia sööma. On ju imelikud unistused 😀 aga olin ammu tahtnud minna hapusaia kohvikusse, Samliku bekkerisse. Igatahes tore pererahvas, ja tõesti maitsev sarvesai, lisaks  isuäratav välimus. Ka atmosfäär oli armas. Nii et olime rõõmsad. Kuna juba sealpool olime, siis Väätsa jõuluakendele viskasime ka pilgu peale. Väga äge ettevõtmine.

*Siis taas armsalt kodune. Koristasin paberihunnikuid ja saatsin tüdrukutele väljavõtteid nende kooliaegsest sõbrapäevikust. Igaüks tundis oma ära.

*Uusi mõtteid on uuel aastal pea täis. Miskit juba rakendub. Aga õue tuli pakane ja see mulle ei meeldi, sest mu nina, varbad ja sõrmed ei talu seda. Kuigi et lumelükkamis soe on üsna mõnus.

*Pidime koduses tingimuses passipilti tegema, oli see vast jant. Tule valgel, vari siit ja vari sealt ja lõpuks kõik need kortsud ja kottis silmad. Kas ma olen nii vana, peeglist vaatab küll kobedam tüdruk vastu.:D

*Kaks kodust päeva möödusid liiga ruttu, aga suusad panin jalga, puid vedasin, lund lükkasin, tube kraamisin,  kappe koristasin, suppi keetsin, ahjujuurikaid ja saia küpsetasin, kudusin, õmblesin, lugesin, ja muidugi palju tugitooli talisporti.  Kohati sassi kippusid minema Otepää ja Oberhoff.

*Ühe päeva sammumõõtja näitas vaid 100 sammu. Peab end käsile võtma,  seda enam et käisin kuulamas kirglikku spordimeest ja ta rõhutas seda õnnetunnet, mille on toonud talle just sportlikud saavutused. Minu jaoks oleks saavutus ka järjepidevus. Kipub lappama minema.

*Kaduneljapäev on vanast lahti laskmise päev. Võib olla sattus siis minu aasta visioonipildi tegemine õigesse päeva, sest just täna võtsin pildiraamist välja möödunud aasta ja visioneerisin uue asemele. Ikka lootusrikkalt. Kusjuures ajakirjadest pilte otsides elimineerisin mõne toreda mõtte juba eos, äkki peabki tegema hakkama :D

*Tulin töölt, kaasa küsis,  kuidas läks.  No mis küsimus,  vastasin. Tavaliselt. Aga siis meenus, et mõni tore vestlus oli, üks proua tõi kukleid, oli hoogu ja indu.  Ja kui otsida,  ega siis pole siin miski tavaline.

*Iga kord kui mingit hautist keedan, kraabin potti.  See on minu sport :D

*Lapsuke publiku ees omas elemendis ei olnud, miski teda häiris. Spaas selle eest kadusid pidurid ja meil oli imevahva.  Kahju, et kaugel,  kahju et nii ja kahju et naa.

*Üks õpetaja lahendas tahvlile 10 ülesannet, ühe lahendas meelega valesti.  Õpilased naersid õpetaja eksimuse üle. Just nii tundsin end oma näpuvea pärast. Kui muidu ei märka, siis viga ikka märkad. Ja see rikkus tuju. Miks ma end nii väikesest asjast häirida lasen, on omaette küsimus.  Võiks juba osata üle olla.

*Elus esimest korda tegin süüteroose. Plaanisin pikalt. Ümber maja on meil tallatud vahvad rajad. Kõnnin mõnuga ja kutsa jookseb nagu noor sälg. Täna säras üle hulga aja päike ja taevas oli nii sinine. Tallasin seda rada kohe mitu korda päevas.. Ah jaa, viimasel kõrvitsal lõpetasin päevad ja läks ahju röstima.

*Läksin vabatahtliku tööd tegema, aga selgus,  et peale minu on kellaaegadega pusserdajaid veel.  Igatahes sõitsin niisama lusti.  Õnneks mulle autoga sõita meeldib, pimedas küll vähem,  aga nii läks.

*Ja jõudis kätte aeg, mil panin koduse elu pausile. Lihtsalt on tahtmine, võimalus ja seda võib kasutada.  Vaatamata minu isikuga kaasas käivatele seiklustele, kulges kõik kenast.  Viperusi on alati pärast lõbus naerda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar