Pisikene kriitika

Sünnipäev on alati teiste päevade keskel pidulikum ja kahtlemata on kodumaa sünnipäev pidudest pidulikum ja meelestab vähemalt selleks päevaks patriootlikumaks. Kui lipp lehvib vardas, on ülevam tunne küll. Õhtune etendus oli südamlik ja ühe väikese osaleja tõttu tavalisest ootusärevam. Väikene osaleja sai imekenasti hakkama.  Ka presidendi kõne oli lihtne ja rahvalik. Kätlemisetseremoonia muutus küll lõpuks kiirustavaks, küllap aeg tiksus peale, kuid kleidid olid kenad, härrased ja prouased näisid õnnelikud ja rahul.

On väga tore, et märgatakse meie eestvedajad, neid, kes on midagi suurt korda saatnud, au ja kuulust meie maale toonud, midagi paremaks teinud, esile toonud. Samas on see paraad kuidagi üheplaaniline, osade inimeste osalust võib pimesi ennustada. Minus tekib küsimus: aga see rohujuuretasand, see alustala, kes on eestvedajate tublid ja andunud käsutäitjad? Kes neid märkab?! Meie tublid postiljonid, kes uisutavad mööda ülilibedaid kõrvalteid, särasilmsed ja lahked kassapidajad, kelle tere ja head päeva muudavad tuhandete päeva paremaks, meie hooldajad, piletimüüjad, kraavihallid jne. Mõni neist oleks ju võinud ikka märgatud saada. Või ei ole siis see ikka see koht, kuhu lihtrahvast kutsuda? Pisikene kriitika ikkagi minu sees istub.

Täna hommikul kritiseeritakse ja kiidetakse härraste ja prouaste riietust. Hommiku TV-ssegi oli kutsutud üks rätsep, kes kiitis ja laitis. Tõi mõned konkreetsed näited ka, mis olid kindlasti õigustatud. Samas tulid tema suust sõnad: sihuksed ja nihuksed, s.t eesti keel longas kõnes pisut küll. Meenus kohe eestlaste pinnu ja palgi vanasõna. Et ma siis ka rohkem ei kritiseeri.

Lipu langetamine oli jäänud minu tööks. Kutsusin pesapoja appi, ikka taaskord tähtis tseremoonia ja mine tea, äkki ei saa ma ise hakkama. Kartus oli suurem, kõik oli loogiline.