Kaheteistkümnes: neljapäevast neljapäevani

 

29. Kevadised kaevetööd toovad nähtavale klaasikillud, roostes naelad ja muud sodi, mille külm on pinnale lähemale kergitanud. Olen seda jama 10 aastat nokkinud, aga jagub ikka ja veel. Lihtne oleks eirata, aga mina ei saa, pean kummardama ja kokku korjama kõik selle, mis looduse juurde ei kuulu. Tahaks, et maa oleks puhtam paik. Seega oli tänagi kaevamise päev. Koer oli väga pettunud, kui õue läksin, temal on oma lootus. Paraku ma kahte sporti ühe õhtuga teha ei jaksa.

30. Täna kerkis küsimus, kui palju on meil elus tahan või pean asju. Kui hoolikalt mõelda, siis nad segunevad mingil viisil ja üks võib muutuda ka teiseks. Üldiselt on pean tunne, kui pesen aknaid, teen argiõhtuks süüa. Teinekord aga tuleb ka tahtmine ja teengi tahtmise pärast, suure õhinaga. Kõik sõltub. Täna oli tahtmist täis päev. Pean pesema aknaid muutus töö käigus tahan pesta aknaid. Lisaks tahtsin veel lillepeenraid korrastada ja üle aastate kisselli keeta. Päikesepaiste, mis muud!

1. mai unustasin ära – läks täiesti meelest, et töörahvapüha ja kevadpüha. Siiski nii poolkogemata küpsetasin ühe rukkijahu-pohlakoogi raamatust „Ahvatluste aastaring“. Tänase päeva tore oli see, et vennad võtsid end lõpuks kokku ja puhusid üle aastate koos saunajuttu.

2. Täna võtsin maasikad ette. Peaaegu igas põõsas istus üks või mitu võilille ja see ajas lausa närvi. Ponnistasin küll neid juuri noaga pooleks lõigata, kuid see kõik on ajutine, juur on ju alles. Ei oska leida lihtsaimat viisi mugavaks maasika kasvatamiseks. Hea meel oli aga Kuldvillaku võitja üle. Ikkagi tšempioni staatusesse jõudis, mis siis et napikalt. Oma tugitoolist hüüdsin talle küll, et Sophokles, onu Vanja. Õnneks need mittemeeldetulemised ei takistanud võitmast. Tugitoolist minu loogika siiski Armstrongini ei küündinud.

3. Mõtlesin, et panen jalga õhukesed sukad, aga tuult tuppa kuuldes otsustasin ikka talviste paksude kasuks. Ja kuna oli väga vilets aiatööde ilm, siis rõõmustasin koera. Nägime haigruid, luiki ja jänestel oli vist jooksuaeg, neid silkas lausa kolm. Kutsa oli neist pöördes ja mul andis teda kinni hoida. Sain jõutrenni pealekauba.

Pilved nagu vahukommid :D

4. Ma ei uskunud, et mõnel õhtul vaatan teleri asemel insta-storysid. Täna jälgin Kertut, kes matkab mööda Eestimaad, nii 30km päevas. Eile oli mul lausa mure, et kas juhtus midagi, kuhu story jääb? Kas on karud Alutaguse metsades teele ette jäänud. Täna oli ta aga olemas ja karu ilmselt ei pidanud kartmagi. Aga lisaks Kertule jagab Britt Prantsusmaal oma pereelu, Sandra tõstab motivatsiooni, Merilin on lihtsalt naljakas, Anna on osavnäpp. Arvan või õigemini loodan nii eluga paremini kursis olla ja loodetavasti pidurdan mingil viisil nende abil aastate sõudu. Igatahes on äge, et selline edevus on olemas.

5. Täna sain minna lumelörtsiga tööle. No on ikka pagoda ja mis mai see on ? Õhtuks läks õnneks kobedamaks ja tegin tavalise tiiru. Seekord kohtusime rebase ja sokupoisiga. Tiir on enamasti üks ja sama, aga kohtumised on erinevad ja ka maastik muutub looduse suve poole edenedes. Toomingalehed on juba pungast palju suuremad, pajuurvad muudavad värvi. Vihm tegi teed kõik sopaseks ja koju viisin kummiku sees kive ja soppa. Ei tea, miks kummikutel selline tagant üles viskamise efekt on?

 

 

Sokupoiss ja rebane pildile jääda ei soovinud, vares oli vähe kannatlikum :)

Sellisteks ilusateks tuttideks muutuvad mõne põõsa tibud.