Teatrid

Elame oma tavalist elu, kes tööl, kes koolis. Enamus töö(kooli)inimeste elus on kord selline, et esmalt töö-töö-töö ja need paar puhkepäeva, mis nädalas ette nähtud, kaovad ka kuidagi iseenesest käest ära. Enamasti koduste tegemiste tähe all, sest ikka tahaks, et õu oleks kenam, toad korras, koer kammitud, kass paitatud, pere rõivad triigitud ja nõelutud… Ja tegelikult olen õnnelik selle kõige olemasolu üle, seda enam, et natuke aega on näpistatud ka väljas käimisteks. Näiteks on seljataha jäänud kaks ebatavalist ja üks mitte nii ebatavaline etenduse külastamine.

Tavapäratu oli kontsert päris ehtsas küünis ja lavastus peaaegu tühjas teatrisaalis. Esimese tarvis oli pererahvas oma küüni muust kraamist tühjaks teinud ja kutsunud sinna esinema Sadama. Kontsert oli tore: mõtlik ja meeleolukas ühteaegu. Sadam oskab kaasa mõtlema ja kuulama panna.

Teine külastus oli vist juba halva kuulduse külge saanud lavastus Endlas, sest publikut saalis oli ikka uskumatult vähe. Säherdune tühja saali kogemus mul varasemast puudub. „Öös on asju“ ei andnud mullegi „asju“ ega ka mingeid erilisi emotsioone juurde, peale pettumuse. Ma ei saanud mõttele pihta ja istusin lihtsalt oma aja ära, kerides peas omi mõtteid. Öös juhtub ju jah igasugu asju, või ei juhtu mitte kui midagi. Seda sama see jant ilmselt tähendaski, kuid mina ootan teatri etenduselt midagi muud: lugu, emotsioone, mängulisust. Seda viimast seal vist ikka oli. Ilmselt arvasid ka teised potentsiaalsed külastajad seda sama.  Igatahes oli tühja saali kahju vaadata, sest näitlejate töö oli ju hea. Sama hea kui mustikakook teatri kohvikus.

Kuid mustikakoogist vähem meeldis mulle ka „Valged heteromehed“. Kuidagi on nii läinud, et olen suutnud välja valida just need mitte kõige parema minekuga tükid heade lavastuste kõrvalt. Samas seekord oli laval toimuvat lihtne jälgida ja mõtegi haakus, kuid see miski jäi minu jaoks puudu. Küllap ka meist paljudele, seda kinnitas taas publiku hulk ja aplausi tugevus. Või on asi lihtsalt selles, et meie poliit-elus on olnud nii palju teatrit viimasel ajal, et selle kõrval kahvatub ka kõige parema lavastaja töö.