Aasta 2020 tänu

 

Ilus number oli 2020. Klišeelikult kõlab, et kuhu see aeg tõttab, aga ta tõttab. Küllap on vanus seal maal, et tunnetad aja kadumist ja elu liikumist sinna lõppjaama poole kuidagi teravamalt. Nooruses sellele ju ei mõtle üldse. Tahad olla lihtsalt vanem, et kõik keelatud asjad oleksid seadusega lubatud ja ootad elu. Nüüd on paljud asjad ära olnud, s.t et päris paljude asjade kohta saab öelda „mitte kunagi“, ja selles mõttes on nukrust küll. Samas on kindlasti palju ilusat veel ees, palju sellist, mille kohta saan öelda, et elus esimest korda tegin, selles olen ma ka kindel.

See aasta oli muidugi eriline, sest sellises olukorras, kus sa pead kartma midagi nähtamatut, mis otseselt väljendub teiste inimeste kartmises, pole me kunagi varem olnud. Meie kõnepruuki lisandusid imelikud sõnad: eneseisolatsioon, koroonadetektiivid, koroonapagulane jt. Ühtäkki ei tunne me alati oma tuttavaid maski tagant ära ja saad tere hoopis päris võõralt, sest näisid talle tuttav. Ja muidugi on kahju kohvikutest, turismindusest, kõikidest entusiastlikest ettevõtjatest, kelle elu on äkki uppi keeratud. Paraku kandub see kõik ka uude aastasse.

Vaatamata kõigele mulle isiklikus plaanis oli see aasta selline, millega jään rahule. Kõige olulisemad tervis ja töö ja peresuhted olid head. Ja muudes asjades sai kuidagi kõik õigesti ajastatud. Näiteks minu reisid, mis viimasel ajal on ka aasta must-be osad. Vahetult enne koroonat saime ära käia Peterburis ja koroonavaheajal Leedus. Isegi kaks välisreisi aastas, see on ju väga hästi kõiki olusid arvestades ja elamused neist olid super toredad. Kura sääre luiterannast korjasime ilusaid musti kive, ööbisime ühel ööl idüllilises metsaaluses taamal merekohin, teisel järve ääres, kus kokku said kolme riigi piirid. Peterburg oli nostalgia, jällenägemisrõõm pärast 35 aastat ja tõdemine, et elu on seal ikka väga palju edasi arenenud.

Lisaks sai ka mööda meie oma Eestimaad käidud. Näiteks Prangli saar oli seni nägemata. Elamus omaette oli Lagedi ekstreemöömaja. Tore oli Viljandi ja Olustvere ning ka Soontagana maalinnus jäi meelde.

Ilmselt rohkem kui ei kunagi varem olen ma väljas söömas käinud. Kord ühe tütrega, siis teise tütrega, kolleegidega, sõpradega, kaasaga. Restoranide nädalast sain koguni kahel korral osa. Mulle tundus, et siin mängis rolli ka see kartus, et kes teab, millal jälle saab.

Olen kokku saanud sõbrannadega erinevatest eluetappidest. Neist ühe satsiga tegime üllatusvisiidi ühele kooliõele, keda polnud näinud ca 35 aastat, s.t meie teda olime näinud telerist, aga tema meid mitte. Tulime tuttavad ette küll. Teistega järgime traditsioonilist sünnipäeva kalli-rallit, ning kolmandatega läks küll kehvast, sest kord oli koroona ja siis tuli koroona ja me oleme vastutustundlikud inimesed.

Palju sai käidud teatris ja kontserditel. Enamus kandus küll kevadest sügisesse, aga miski päris ära ei jäänud. Elamuse pakkusid sel aastal Ugala „Saja-aastane kes hüppas aknast välja ja kadus“ , Endla „Abort“ ja Sulbi külateatri etendus „Kae kos pandse plönni“.  Väga meeldis Svjata Vatra kontsert Vaalapuuksul ning kodukandi naisansambli laulukõla.

Raamatuid olen ka lugenud, ja neist jättis parima jälje Backmani „Ärevil inimesed“, Britta Röstlundi debüüt „Montmartre´i jalamil“ ja Elena Ferrante Napoli sari. Heas mõttes üllatasid Kuusbegi „Südasuvel“ ja Valsbergi „Eluterve pohhuist“. Üldiselt on ikka nii, et ilma raamatuta ma magama ei läinud ka sel aastal.

Olen olnud ka selles suhtes tubli, et avastasin enda jaoks mingil viisi spordi. Igatahes olen usinasti trennis käinud neil aegadel, mil see on võimalik olnud. Esimest korda proovisin saapaid, millel trenn tundus esialgu vaat et hirmutav,  kuid sain hakkama ja olen enda üle uhke.

Esimest korda koolitusin läbi Zoomi, ja seegi oli omamoodi kogemus. Igatahes võimatu missioon ei ole ja võimalus on seegi.

Tegin üsna palju käsitööd. Meie saunamajakese vaip-padjad-lillepotiümbrised, tütrele padjad, sünnipäevakaarte, kudusin sokke, pätusid, punusin pajuvitstest punutisi ja midagi tegin kindlasti veel. Sel aastal tuli vaim kuidagi hästi peale ja ilmselgelt oli ka siis aega nokitsemiseks.

Meil oli soe ja tegus suvi. Aasta oli soodne vaarikatele ning neid on meil külmikus ohtrasti. Kuid hästi kasvasid ka tomatid ning isegi üks brokkoli andis oma õie mulle. Sügisel korjasime elu rekord kukeseenesaagi ning esimest korda käisin metsas ihuüksinda mustikal. Karu ei kartnudki.

Minu lastel on mingis mõttes uued eluetapid ja uued koduloomad ning see kõik on elu positiivne pool.

Olen saanud tegeleda oma lapsukestega ning see on ütlemata tore aeg olnud. Oleme käinud metsas luusimas, mänginud kommijahti, pidanud sünnipäevi, lugenud ja müranud.

Minu töö läheb mulle ikka korda ning tööle lähen rõõmuga. Saan rakendada oma loovust ja välja mõelda asju, mis mulle meeldivad. Mul on kolleegid, kellega suhted on soojad ning see on ainult puhas rõõm.

Olen lõpmata tänulik oma kaasale, et ta on selline arvestav nagu ta on, et tema süda ja käed on õige koha peal, et ta alati toetab nii sinu, minu kui meie lapsi, et ta lihtsalt olemas on. Olen tänulik sinu, minu ja meie lastele, et nad on kasvanud kõik loogiliselt mõtlevateks, headeks inimesteks, et neil on tööd ja tegemised, millega nad ise rahul on ja et mina saan rahul olla, et nemad rahul on. Olen tänulik oma kalli kutsu ja kiisu rõõmu eest, et nad on igal õhtul minu kõrval, minu jaoks olemas kogu oma armsuses.

Kui nüüd kogu see lugulaul tundub igavalt imal ja postiivne, ja tekib küsimus, et kas tõesti miskit halba ei tabanud? Siis pisiasju, mis häirivad on ju ikka, kuid püüan teadlikult kõik sellise, mis meelt mööda ei ole, unustada. Ja tegelikult neid unustamist väärivaid hetki ma täna ei mäleta, seega neid vist ei olnudki.

Olen tänulik kõigi võimaluste eest, mis mulle on antud.

Head vana aasta lõppu!