Uus aasta on juba
seitsme päevane. Täna enam ei või uut aastat soovida, eile veel võis. Siis
saigi uusaasta soovidele lõppu lisatud stamplause: täna veel võib. Ja ega ma
muidugi ei olnud ainuke, ka poes tuttavaid silmi kohates öeldi mullegi: head
uut aastat, täna veel võib. Nii vist öeldakse kogu aeg, kas lihtsalt jutu jätkuks,
selleks et midagi öelda, eks ole.
Uus aasta algas
mossitades, loodan, et ma nüüd sellist hoiakut terveks aastaks külge ei saa. Lihtsalt
naisinimene on kord selline, et kui midagi
öeldaksegi võib olla mitte nii paha mõttega, aga sina kuuled sellest ütlemisest
halvemat poolt ja siis on solvumine väga kerge tulema. Sest seda ütlemist tajud
sa selge ülekohtuna. Just nii ma end tundsin ja mossitasin mõnuga. Ise sain aru
küll, et sellega piinan vaid ise ennast. Esimesel jaanuaril oli helistamise päev ja
enam-vähem kõik olulised kõned said peetud. Üks kõneleja kurtis oma kurba
saatust ja siis jõudis mulle kohale, et minu mossitamise põhjus on ikkagi
köki-möki ja et tema peakski antud juhul kogu elu mossis olema. Seega jätsin
oma paha tuju sinnapaika. Ikka on vaja seda välist peeglit aru saamaks, et kõik
on ok.
Loodame ikka
paremat.
Ja head seda
aastat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar