Mõnikord kappe
koristades tekib tunne, et viskaks oma vana kraami kõik välja ja ostaks uued
asjad. Aga siis topin kappidesse jälle enamus asju tagasi, poodi uusi ostma ei
tõtta ja elu läheb vana rada edasi. Viimati tõstsin kangaid, mida ju ka kunagi
on kokku ostetud. Mina ise mitte nii väga, aga mu tädi ostis, midagi neist ei
teinud ja andis mulle edasi. Nüüd siis need viimased tema-antud jäänukid kapis
on ja võtavad ruumi. Omavahel hästi sobituvad olen õmmelnud
tekikottideks-padjapüürideks. Alles olid veel karjuvalt punased ja siis mingid
imelikud tükid. Ära ka ei raatsi anda. Samas on poes praegu müügil väga ilusat
ja kvaliteetset voodipesu. Palju ilusamat, kui ma mis iganes riidejupist ise
suudaksin õmmelda. Aga vot see mitteraiskaja geen istub minus tugevalt. Ma enne
magan vähem ilusas voodipesus, kui lähen seda poest ostma, endal kangajupid
kapis olemas.😀Igatahes nüüd siis on koos neli erinevat punast ja üks veel. Kui
ma pesamuna tekil kangajuppe mõõtsin, pistis tema kisama, et mulle seda jama ei
tee. Ütlesin, et olgu rahulik, ei tee, teen endale. Õnneks olid need jupikesed
kõik nii sobivas pikkuses, et klapitada midagi nagu eriti ei olnudki. Vedas
mul. Nüüd jäi vist ühe tekikotijagu kangast kappi veel, siis võin hakata poest
ostma peenemat voodipesu. Juhul kui mulle jälle keegi ei päranda oma
nõukaaegset kapisisu. Ma ei ole kindel, et ma sellest keelduda suudan.😂
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar