Nädalavahetusel sain ka tõelise talve tulekust teadlikuks. Tööpäevadel
nagu ei pane tähelegi, sest on nii kindlad punktid, kus käin, ja mõnikord ei
märka tähelegi panna, mis ümberringi toimub. Aga see nädalavahetus oli ilus,
natuke valus ka, sest külm näpistab kohe mu sõrmi ja varbaid, kui teda on
palju. Ja üle -10ne miinuse on palju. Aga sellegipoolest kasutasin seda aega
kasulikult. Suuskadelt eemaldasin ämblikuvõrgud ja paar tiiru ümber maja tegin ära.
Pole ju minul seda luksust, et keegi ajab sisse suusarajad. Kui ma seda ise ei
tee, siis neid ei ole. Ja kahe jalaga suuskade otsas tammumine ei tekita korralikku
rada. Aga käib kah ja abiks on küll. Vähemalt on sellel talvel suusatatud. Oleks
vist kauemgi suusatiire teinud, aga minu näpukesed.
Kuna ilm oli krõbe, siis ka minu kutsuke, vaatamata oma
paksule kasukale, tõstis käppasid ja isegi lonkas vahepeal. Olin kunagi
heegeldanud vaiba, millega mul mitte midagi pole peale hakata. Lihtsalt ei
haaku minu elamisega, ei tea isegi, miks mul seda heegeldada vaja oli. Nii ta
seal kuuriall siis oli. Igal asjal on oma aeg ja nüüd siis läks vaja. Meie
kutsul on nüüd ka oma vaip, et tal valvurina õues külma kivi peal külm magada
ei oleks. Olen hea peremees küll ja lasen ta õhtul tuppa, aga päevasel ajal
võib ju ikka
külm hakata.
Ma üsna tihti siunan end mõttetute asjade tegemise pärast, aga mõnikord selgub, et polnud siiski nii mõttetu see tegemine kah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar