Õhtute kaaslaseks on mul endiselt kera ja vardad. Ikka koon oma tugitoolis parempidi ja pahempidi silmuseid. Kudumise rütm on nii käe sees, et võin seda ka kinnisilmi teha. Õhtud on need, mille pean saama sellises rahulikus olemises mööda saata. Telekas mängib muidugi ka, alati ma ei vaata ei kuula, lihtsalt koon ja mõtlen omi mõtteid, teinekord jään ka kuulama-vaatama.
Hiljuti lõpetasin sokkide kudumise tütarde kaasadele. Tahan olla selline hoolitsev ämm, kes pakub soojust ja toetab tervist. Vähemalt jalad olgu soojas, ütleb minu õpetav mina. Ega ma ei tea, kas nad neid kannavad ja kas tütreid neid villaseid üldse käsitsi pesta viitsivad? Võib olla tänapäeva võrdses maailmas peaks igaüks ise oma sokke pesema?! Ega ma isegi selle käsitsi pesemises suur entusiast ei ole, ja mul endalgi koguneb neid käsipesu vajavaid esemeid kokku üksjagu, enne kui suudan end pesemiseks kokku võtta. Üks on kindel, et lõng on puhas lambavill ja masin nad väikeseks uhub.
Kaardivabrik töötas meil samuti. Mõtlesin, et üllatan kolleege. Kaardi idee on Siire Vanaselja raamatust „Käsitöökingitused“. Kuusekse sisuks on nelgid ja kuusejalaks kaneelikoor, seega on kaart meeldiva jõuluaroomiga. Nende kaartide tegemiseks kulus suisa kaks õhtut – esimesel tegin kaardi tooriku ja teisel siis kuuse. Oli ka väga tore nokitsemine, selline, mis ajab eemale kõik muremõtted ja sügiskaamose.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar