Seekord ei ole koroona süü

Kevad ja aknad on sünonüümid. Tuleb ju see saast, mis talvejooksul koguned, ära küürida. Teen seda nii järk-järgult, et mitte ühe korraga end ära katkestada, s.t võtan ette tuba toa haaval. Ma ei tea, kus meie mõistus oli, või oli see siiski kopika koornedamine, et me kõiki aknaid seest avatavaks ei teinud. Enamus muidugi on, aga need paar tükki, nende heaks pidin turnima. Sellega sai muidugi alguse rubriik: minuga juhtub. Kuna redelit ei viitsinud tassida, tundus mulle, et toolile ronimine käib küll. Maapind paistis nii kõvaks kuivanud olevat, et panin tooli akna alla ja ronisin peale, ise jõudsin õnnelikult mõelda, et ohoo, kannab hästi ja ma ei peagi miskit muud enda alla aretama. Mõte mõeldud ja nii need toolijalad maasse kaevusid ja mina maha lendasin. Omamoodi aeg-luubis toimus see lend ja haiget sain muidugi ka. Enda loll pea ajas isegi naerma - kus nüüd vanainimesel mõistus peas, kevadine maa, alles vajumata, kuhu sa ronid. Õnneks luud ja kondid terved, sinikast siiski ei pääsenud. Aga elu õpetab, et ära koonerda, eriti siis, kui see pole ühekordne investeering, ja seejärel õpetab, et ära ole loll, mõtle ka enne, kui ronid. Tegelikult meeldib mulle väga venekeelne ütlemine: duumat nada, ne prõgat. Aga hea, et niigi läits. Ja seekord ei ole koroona süüdi J