Aeglane kevad ja ootaks midagi veel

Kevad edeneb sel aastal aeglaselt, mis on pigem tore, sest lilled õitsevad kauem ja pungad puhkevad pikkamööda ja see kõik sobib siia koroonakevade meeleollu. Eraldatuse paanika hakkab ka vaikselt tuure maha võtma ja loodame, et elu normaliseerub taas vanadesse rööbastesse.  Kuigi et jah, kas just päris vanadesse. Praegu olen aru saanud, et mulle selline rahulikum olek täiesti sobib. Ei kipugi eriti kusagile, sest minu hommikuringid on toredad, tööpäevad rahulikud ja kodus ei pea ka kellegagi võidu jooksma.

Hommikuringid on tõesti mõnusad, päevaks saab sellise hea energia ja vaatemängud, mis teele jäävad, on ka meeldejäävad. Põhiline vaid, et jätkuks järjekindlust ja tahtmist alustada. Ühel hommikul asjatasid omavahel kaks sookurge ja rebane. Kured häälitsesid ja rebane kavalpea hiilis oma hiilimist, ju tal miskit einemoodi plaanis oli. Mind nähes läks muidugi plaan luhta ja ka kured läksid oma teed.

Järgmine vaatepilt oli jänkuke, kes maiustas midagi teeäärde jäetud viljakottide juures. Mind nähes oli tal muidugi jänes põues ja ta pani metsa poole punuma. Vana kiuslik vares ei jätnud muidugi juhust kasutamata ja pikeeris seda jänkukest üsna hoolega. Jänkuke oli õnneks väle ja varese rünnak läks luhta.

Kõndimine, kui midagi peale pika ja sirge tee on veel vaadata, on ju üsna lahe. Või noh, sellega harjub lõpuks ära. Oluline on, et nii kui silmad hommikul lahti lööd, tuleb peas endal mõte korda teha ja sisendada, et söön ja lähen. Siis nagu ei tekigi sellist tunnet, et peaks mingi vabanduse endale välja mõtlema. Kahju on muidugi näiteks Hommiku TV-st, mida nüüd ei näe. Aga küllap ta nii on, et loobumiste arvelt tulevad paljud asjad meil elus. Eriti praegusel eraldatuse-ajal.  Ja olgem ausad, need korduvad koroona uudised, majanduskriisi ennustamine ja negatiivse emotsiooni väljatirimine küsitletavalt, ei anna muud, kui vaid tekitab frustratsiooni.

Muidugi sellel eraldatuse-ajal tuli loobuda küll. Vaatan neid kapipeal olevaid teatripileteid, mõtlen oma koroonaaegsele sünnipäevale, siis oli ikka pisut loobumisi küll. Teisalt nagu vist kõik, lobisesin telefoniga rohkem ja perekonda ka eemale ei tõrjunud. Poes käisin nii nagu ikka, kuid koju veetud nodi käisin desoga üle. Sellist aega, nagu telekas pidevalt korrutas, et nüüd on aega tegeleda hobide ja millega kõik veel, mul ei tulnudki. Tegelesin ikka sellega, millega tavaliselt, igavust ei tundnud ja jõude ka ei istunud.

Sellegi poolest ootaks nüüd ikkagi, et kõik oleks nagu enne. Sest kõik peaks olema tasakaalus, kiirus ja aeglus, rutiin ja natuke särtsu, töö ja meelelahutus. Ja kuigi see kodune olek mulle meeldib, sest mulle meeldib minu kodu, tahavad kleidid kapist tuulutamist ja väljanäitamisele minemist, uued tossud ootavad sissetallamist ja eks hing igatseb ka millegi ekstreemse ja teistsuguse järele.