Pikk sügis, kole päevapoliitika ja minu vaimusünnitis

 

Pimedate õhtute aeg on käes. See sügis on olnud kuldne, soe ja hästi meeldivalt pikk. Alles üleeile käisin fotokaga aias ja märkasin isegi paari punast kuumaasikat. Mõned rukkililled olid unustanud end õitsema ning tegelikult oli neid õisi veel. Aiamaal kasvavad veel brokolid, mille saagi kandmise võimes ma nüüd kahtlen, aga  mine tea, äkki mõni moodustab veel õie. Peterselli, longuslauku, melissi, piparmünti on võimalik veel otse peenralt tarbida. Samuti ei ole ma novembris kunagi muru niitnud, aga sel aastal on sedamoodi läinud.

Päevakajaline on kõik selline, millest rääkida ei taha. Millegipärast on kogu aeg mingi jama. Ei teagi, kas mingit jama vaheaega ka on olnud. Pantvangikriisid, koroona, valitsusekriisid, avalikud solvamised, umbusaldamised, viha, vaen, sekka loodusõnnetusi. Püüan küll vaid head märgata, aga kui ükskõik milline uudistekanal avada, siis sealt hakkab ülevoolavalt seda kõike tulema. No mõnikord on vast natuke leebemas vormis ka need asjad, kuid praegu käib tõesti aktiivne jama, mis ära tüütab. Kõik need Helmed ja Trump ja Putin ka sekka.

Käsitööd olen ikka ka teinud. Seda päevapoliitika ei sega. Tegin näiteks ühe lillepotiümbrise saunamajja. Saunamaja efektiandev toon on meil roheline ja nii ma lühendatud ridadega kudusin, rohelise lõngaga osa lühike rida ja takunöör pikem rida. Pealmise ringi heegeldasin.  Minu arvates tuli efektne välja, ja muidugi täiesti ainulaadne. Kohe kindlasti teist sellist ei ole, sest see on minu vaimusünnitis.