Tunnen end väga
hästi, kui midagi käsitöist valmis saan. Seekord oli n.ö jätkutellimus. Nimelt
kudusin hiljuti vanimale lapsele padja, aga ta soovis teist veel. Loomulikult ma
teen, selles ei ole kunagi küsimus, et ma teha ei taha. Õnneks olin ka lõnga
varunud piisavalt. Tean tema lambafiguuri lembust ja nii sai padjale ka üks
lammas. Et minu tehtu oleks ikka rohkem meele järgi. Padi sai tegelikult ka sünnipäevakingi osaks. Alati on probleem, mida kinkida. Isegi oma lapsele on keeruline kinki valida.
Ega muud ei olegi
vist rääkida. Kõik ümberringi hakkab taas koroonaks muutuma. Tuleb vist lõnga
rohkem koju varuda, et siis maandada end selles jamas kudumisega. Kevadel sai rääkida, et õnneks on see koroona praegu, vaat kui oleks see sügisel olnud, kui on pikad ja pimedad õhtud, siis oleks hull lugu. Nüüd on need pikad ja pimedad õhtud käes. Mis sa kostad, ei oskagi kosta. Kui ikka terve püsida, siis pole häda midagist. Loodetavasti :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar