Kõik hea tuli idast

Möödunud nädala märksõnaks oli „ida“, s.t  kõiges, mida tegin ja millega kokku puutusin, on väikesed ida sugemed sees.

Sünnipäeva jätk tõi meile Jaapani juudapuulehiku ja Siberilehise ehk siis natuke idanurga hõngu minu aeda.  Maja ümbrus ongi veel liiga lage ja küll on tore, et  minu armsad on ka seda märganud. Nüüd loodan ka looja peale, et nad ikka kenasti kasvama hakkaksid.

Sellest, et Kristus ikka tõepoolest Siberis elab (jälle idanurga lugu), sain teada Arbo Tammiksaare filmi vaadates. Juba nende väikest peresaadet vaadates tekkis soov, et seda dokfilmi tahan ka kindlasti näha. Raamatu lugemine süvendas seda soovi veelgi. Dok film ise oli aga väga hästi tehtud, ei andnud hinnanguid, ei kiitnud heaks ega mõistnud ka hukka.  Samas lugu oli täiesti olemas. Selline armas ja positiivne. Kas me ise ka nii võiksime elada? Kahjuks on vist see rong läinud, kui ta ükskord taas tagasi tuleb, siis vast ehk. Kuigi selline õlatunne ja pühaduse kogemine innustas mind küll. Meie ühiskonnas jääb seda järjest vähemaks – igaüks nokitseb omaette.

Et meie omaette nokitsemist ja kodust õlatunnet natuke elavdada, otsustasime pärast 5 kuud ilma koerata, taas koeraomanikeks hakata. Pikalt uurinud, valisime akita inu tõugu kutsika ja valitud koera sõitsime tooma Lätti. Koera omanik elas trassi ääres, mis viis itta ja selles Läti maanurgas ma ei olnudki varem käinud. Kuna aeg oli ka piiratud, siis põhimõtteliselt käisimegi koerakodust oma koju tagasi. Poes ka, niipalju, et üks Läti leib kaasa osta.  Koera kodu oli aga tõeline koerte kodu, sest seal oli neid palju: mopse, beagleid, akitasid ja võib olla midagi veel. Paar kassi paistis ka olevat. Perenaine oli väga jutukas ja hästi sümpaatse mulje jättis.  Saime nõuandeid kuhjaga kaasa ja eks seedime neid mõnda aega. Esimene öö möödus üsna vaikselt, kutsa valis ennast turvama mehe tossud :D Praegu on ta ikka hästi armas, nagu mõmmi. 

Jõudsin aga tõdemuseni, et meil on kogu aeg väikesed koerad olnud ja ma ei tea, kas ma suurt koera sööta oskangi. Igatahes, nüüd pean ennast ikkagi virgaks tegema. Vähemalt täna hommikul tegin algust, ärkasin kell 6 ja esimene käik oli kutsaga õue, kusjuures ilmselt küll kogemata, tegi ta ka sinna midagi. Samuti otsustasin, et võikude aeg on meil nüüd ümber ja kõik see mees, kaasaarvatud koer, sööme hommikul putru. No kass ehk pääseb sellest või õigemini, teda ei sunni ilmselt ükski vägi seda sööma :D. 

Foto koeraomaniku saidilt