Minu lapsepõlves ei tähistatud emadepäevi, siis olid kanged nõukogude eesrindlikud naised ja tähistati rohkem nende päeva. Emadepäeva olemasolust sain aimu pärast teise lapse sündimist - päev pärast sünnitust tuli palatisse dr Talving ja soovis kõigile head emadepäeva. Ma usun, et ilmselt võttis ikka mõned head aastad, kuni seda päeva rohkem tedvustama ja tähistama hakkasin. Minu mäletamist mööda sai ema juurest võimalusel ikka läbi mindud, kuid suurte üllatuste korraldamist ei mäleta. Küllap siis ei osanud üllatada millegagi. Eks nõukogude aeg klooniski selliseid vähese fantaasia ja tundemaailmaga inimesi. Laste süllevõtmist ja lähedust ei propageeritud ning emadel oli sada-tuhat tööd, millega nad pidid hakkama saama. Paljukest seda aega lastele jäi. Ilmselt sellepärast mäletangi koos emaga tehtud asju vähe. Meenub vaid koos käidud "Heliseva muusika" vaatamine, paar linnaskäiku ja koos laulmised. Tegelikult on sedagi vist palju, kui mõelda sellele, et emal oli kolhoositöö, kodus loomad ja igasugune tehnikaline abi ka puudus. Samas olime me siiski hoitud ja armastatud.
Hea meel on mul aga selle üle, et minu lapsed oskavad üllatada. Kõik lähemalelavad tulid kohale ja kaugel elaja korraldas toreda fotoseeria, mis oli eriti armas. Veelgi armsam oli see, et selleks tuli teha ettevalmistusi, seega ei saanud see toimuda lihtsalt hetke mõtte ajel. Rõõm üllatusest kestab kauem kui järgmise emadepäevani :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar