Turistina Tallinnas

Käisin pealinnas ja olin seal turist. On ju tallatud vanalinna tänavaid küll, kuid alati on käidud mööda ühte trajektoori ja mulle ei meenunud, et oleksin varem kõigis nüüd nähtud kohtades käinud. Viru tänav, Raekoja plats ja sealt Balti jaama on olnud see põhiline teekond, sisse on ilmselt põigatud ka Saiakäiku, kõndinud olen mööda Pikka jalga, käinud Stenbocki majas ja ööbinud ühes vanalinna külalistemajas. Seekord astusin Toompea nõlvale, kõndisin poolmetsikul rajal mööda nõlva ning ronisin kohustuslikule Patkuli vaateplatvormile, et teha ka mõned kohustuslikud klõpsud, hea vaade avanes linnamüürile ja selle tornidele, Oleviste kirikule, Kalamajale ja Koplile ning sadamale.  

Edasi kõndisingi sihitult seni kuni jõudsin Püha Aleksander Nevski katedraali. Uksed olid avatud ja astusin sisse ka. Pühad õed müüsid kirikus küünlaid ja mitte nii pühad õed ehk kaks kerjusmutti seisid kirikuees, annetustopsid peos ning sõimlesid omavahel. 

Edasi viis teekond Neitsitorni ja Taani kuninga aeda. Lunastasin pileti 3.- euro eest ja kõndisin läbi kõik sopid selles tornis. Keldrisügavusel oli magusa paberite, karpide ja totsikute näitus Kawe aegadest. Näituse mõttes seal tornis midagi nii väga erilist ei olnud, kuid kogu see sopiline ehitus oli põnev. Lemmik oli rõdu söögikoht massiivsete toolide ja rüütlihobusepeadega.

 

 

 

Raekoja platsil oli käsitööturg ning palju rahvast. Eesti keelt kuulis ka, aga muidu hakkas kõrvu ikka igasugu keeli. Ägedalt kostus ka üks folklooribänd, lahedad rastapatsidega noored olid, ütlesid nime ka, aga kahjuks läks see minu kõrvust mööda. Teine äge noorsand mängis ufomoodi asjal mingit meloodiat, ja tänavamuusikuid oli teisigi, mis jäid minu silmis tavalisteks. 

Edasi suundusin alla Tallina linnamüüri poole ja keerasin sealt Katariina käiku, kuhu ma ei olnud ka mitte kunagi sattunud. Käisin läbi kõik galeriid ja käsitöökojad, mis ette jäid ning ikka tegin pilte ka nagu üks turist kunagi. Ja võib olla nägingi turisti moodi välja, sest üks noor velotaksojuht pöördus minu poole madam ja kutsus sõitma. Vastasin ka nagu võõramaalane: no, no, no.

Siis sõin tükikese peedi-kitsejuustu kooki ja läksin Viru keskusesse. Kui väljas on suured sildid ALE-ga, siis on ju mõistus kadunud. Nii et kokkuvõttes veetsin seal liiga palju aega ning kojumineku kell lükkus aina kaugemale. Proovida oli vaja mingeid kleite, pluuse, kuid minu õnneks ei sobinud neist mitte ükski (alles ma ju viskasin kapist asju välja). Teepeale jäi aga Humana ja sealt jäi näppu ilus täpiline seelik. Nii et ostuta koju ei läinud. Vähemalt midagi-gi.

Sammusin vapralt bussijaama ja hilisõhtul olin kodus. Sammulugejat ei märganud peale panna, aga ma kõndisin kilomeetreid 10 kindlasti. Õnneks olid kingad mugavad, turistile kohased ning riietus ka meie Eestimaa suvele kohane. Seega külm ära ei võtnud, kuigi tuul tahtis küll kohati pikali puhuda ning täna vedasin oma väsinud kuid õnnelikud kondid taas tööle.