Elu nagu loodusfilmis

Torisesin siin hiljuti maanteekraavis vedeleva prügi üle ja rõõmustasin selleüle, et metsloomade laibad meil ära koristatakse. Hõiskasin liiga vara ning vedeleb see kitseke ikka endiselt koos muu prügiga kraavis. Kitsekesest pole tänaseks enam oluliselt rohkem alles kui kondid ja natuke nahka. Siis kui kitseke hapupoolest parajaks sai, oli kohal kaarnakari ja ka üks kotkas einestasid isuga. Looduseringkäik, kes keda sööb! 

Eile hommikul oligi meil elu nagu loodusfilmis. Ühelt poolt aknast vaadates paistis põllu peal kalpsamas suur jänes ja teiselt poolt vaadates istus taamal kase otsas suur tähtis kotkas. Vähemalt mulle tundus ta tähtis, sest alumiste okste peal istusid varesed, alamad linnud. Võib olla küsisid nad luba kitsekorjuse kallale minekuks või olid niisama valvuriks ja ihukaitsjateks kaasas. Muidugi lihtsalt pugejad võisid nad ka olla. Või piiride kompajad, kes katsetasid, kui lähedale üks kuninglik lind endale laseb.  Igatahes mingi roll neil seal oli. Kotkast aknast iga päev ei näe, seega oli vahtimist ikka päris pikalt, niikaua kui lind otsustas taas minna einestama. Paraku möödus einelast aga suur rekka, kotkas sai sellest häiritud ning pages oma teed. Millise kotka liigiga tegu oli, jääb muidugi võhikule mõistatamiseks. Uurisin küll netist, aga päris selgeks ei saanud, sest ega ma teda päris lähedalt ju ei näinud ka. Äkki oli merikotkas? Põnev igal juhul.