Ajatiib aasta ära viis

Tuhises ajatiib, aasta mult ära viis, nii et kollaste lillede aegu, sain mina pampabaraa-kaks. Tagurpidi käiku elurattal ei ole, seega edasi, ei sammukestki tagasi. Kindlasti on mõni korts juures, kuigi ise nagu ei märka. Pigem märkan mõnda endaealist tuttavat kohates, keda pole ammu näinud, et ta ei näe üldse enam noor välja. Siis mõtlen küll, et ei tea, kas mina ka nii vana välja näen. Omast arust ei näe ja ei ole ka, hing on ju kõige rohkem kolmkümmendkaks.

Nii et see praegune „kolmkümmendkaks“ tahab haarata kinni uutest asjadest, ja seda kindlasti julgemini kui tõelise kolmekümnekahe aegadel. Ämbriga näpuotsas ei ole mark enam ringi käia, suhtlema ja asju ajama olen kindlasti julgem. Aastad lisavad enesekindlust. Küllap midagi ka võtavad, aga hetkel see nii väga veel tunda ei anna. Õnneks.

Sünnipäev möödus otseselt pidamata kuid siiski pidulikult. Lilled olid valdavalt kollased ning kingitused ka kõik pigem söödavad või vähemalt ära tarbimiseks. Mille üle on mul ka hea meel. Üks ealine iseärasus on ilmselt ka see, et ei ihka enam endale mingeid erilisi asju. Kapid ja sahtlid, sahvrid ja panipaigad on piisavalt täis ning uued asjad, mida juurde soetada, on ikka enamasti läbimõeldud. Rõhk sõnal enamasti ;)