Lihtsalt niisama teraapia

See nädal viis meilt selle kena talve ära, mis meil mõned päevad oli ja ühel päeval oli ka  kevadet kergelt tunda õhus, hetkeks. Siis kallas vihma, sadas veelkord lund ja jälle vihma. Ühe nädala ilmataadi sada nägu. Isiklikus elus läks aga nii, et kodus diivanil sain peputada ka vaid hetkeks, sest käimisi, suhtlemist ja erinevaid muljeid oli  rohkem kui möödunud nädalatel ja minu päevadki olid eripalgelised. Aga oma kultuurikava võtan kokku mõni teine päev.

Ühel päeval võtsin siiski aega korralikult koristada. Sest kui kodus vaid tuulamas käia, siis on teadagi millised tagajärjed. Riided siin ja seal, asjad lihtsalt käest ära pandud kusagile kapiäärele, jalanõud esikus pilla-palla. Selliseks muudan ma oma elamise ise, suuremas jaos. Poiss müttab oma toas ja ei tee seda ka just korda armastavalt. Ei taha öelda et geenid. Mina armastan tegelikult korda väga ja kui üks nädal koristamist vahele jääb, siis ei meeldi see mulle sugugi.

Seekord olin isegi ekstra tubli: tegin ära pisiasjad, mis tavaliselt jäävad määramatusse aega tegemata. Alati ei tule meelde ja kui meelde tuleb, ei ole tahtmist vms. Nii olen mitu pimedat hooaega plaaninud lisada helkureid teeäärsele postile, et pimedas oleks parem koju sõita. Telefoninumbreid mitmeks-setmeks elutarbeks olen kogunud ühte topsi, nüüd on nad kõik telefonis ja märkmikus. Poisi kapp on väikeseks jäänud ja mitteeakohaselisest nännist tühjem ning mitu sellist asjade käest ärapanemise kohta korras. Koristamine on teraapia, minu jaoks küll. Vähemalt sellel hetkel mõtled vaid koristamisele: kuhu ma selle või tolle panen, kuidas ma sean asju, milline on tulemus jne. Kiire elutempo juures on sellist teraapiat väga vaja.

Mina olen üks tüüpiline kuju, kes kipub hädaldama kui tegemist on palju ja kipun ka hädaldama kui tegemist ei ole. Meelest läheb, et on õnn kui see kõik on olemas – palju töid-tegemisi ja vähe töid-tegemisi, halb ilm ja hea ilm.