Ei ole ju vähe

Nädal sai mööda ka seekord sama kiiresti kui eelmised, tundus tegelt, et veelgi kiiremini. Ilma poolepealt olid märksõnadeks lumi, sula, jäide, libe, lumesobru ja lörts. Aga muidu sain maitsta pidusööki ja-jooki, palju plaksutada, naerda, heldimuspisaraid valada, poseerida, kaasa laulda ning ohtralt suhelda.  Lahendasin enamuse jõulukingituste muredest (oli kerge mure küll) ning veendusin, et emasid on ikka kerge tögada ja ega nad ju veel lapseealiste laste arvates ka väga targad inimesed alati ei ole. „Sinu arust on probleem põlvedes kui pea valutab,“ pandi mind paika. Muidugi võib probleem põlvedes olla. Probleemi algus võib olla jumal teab kus, ka sootuks kaugel probleemist enesest.

Probleem võib olla ka painama jäänud ebameeldivas unenäos, mis seekord tulenes küll ilmselt raseda naise nägemisest, aga selle unenäo tõlgendus jäi ometi häirima, vaatamata sellele, et olen skeptik ja ei usu igasugu hookus-pookustesse.

Lahenes aga suuresti kodutööde probleem, sest mu kõrval on jälle ajutiselt eemal olnud kõige suurem tugisammas. „Kas sa minust puudust ka tundsid“, sai jaatava vastuse. Siis on ju hästi. Hästi on ka see, et koju minnes on tuba soe ja ise ei pea lillegi selleheaks liigutama. Saan piimalonksu tema tassist võtta ja on teise targa inimesega asju arutada. Seda kõike ei ole üldse vähe.