******

 

*Viisin kunagised kooliõed-sõbrannad kontserdile. Aastas korra võtame koos midagi ette, et üksteist ikka mäletaksime. Kontsert oli mõtlik, koogid head, aga nagu igal aastal,  meil jututeemasid ei ole, mis sellest,  etkoosonkunagimitupuudasoolaärasöödud. Jäi küll kokkulepe,  et kohtume ikka jutuajamiseks ka,  sest kontsert seda ju ei eriti ei võimalda ka. Kuid selleks tuleb siis eelnevalt teemasid võluda.

*Fb-s ringles kiri hr Presidendile, milles oli ju iva, kuid väita,  et elu Eestis hullem kui sõja ajal, see on ikka liig mis liig. Teksti autorile kaasa kommenteerijaid oli palju. Paraku ükski sinna kommentaari kirjutanud inimene pole elanud sõja ajal, aga kujutlusvõime peaks ju ikkagi töötama. Kohutav virisemine. Valitsus on kogu aeg vale ja ahne ja seda mitte ainult Eestis. Kui on tervis korras, käed otsas ja pealehakkamist ka veidi, ei tohiks ju kõige hullem olla. Keeruliseks muutub kindlasti siis, kui miski neist kolmest on kannatada saanud. Igatahes häiris see virin.

*Taas mustika metsas, sest on, kellega saaki jagada. See korjamise töö on üsna meeldiv, mis sellest, et selg ütleb ai ja jalg kipub metsas mätta taha kinni jääma. Kodus see puhastamine enam nii meeldiv ei ole, tehtud ta siiski sai. Lisaks veel mustsõstraid põõsalt koos herilastega nopitud. Nad peavad seda põõsast nüüd enda omaks, sest üks sutsas mind hoiatuseks. Jonn on aga jumalast loodud ja ei loovuta ma neidki marju.

*Paar päeva ilma vihmata, sain lillepeenardesse lõpuks. Visuaal kaugelt on ilus, aga lähivaatlust enam ei kannatanud nad tükk aega välja. Natuke sain kenamaks, aga tööd on veel. Õhtul korraks rannas jalgupidi vees sulistades tundsin igatsust seal lebotamise ja raamatulugemise järele. Kodus on ainult mõtted peas, et see töö ja teine töö, aga rannas neid töid pole. Igatahes töövahaaja võtsin ja kirikukontsert oli imearmas. Ilusad inimesed, kaunid kokkukõlavad hääled ja nostalgilised laulud. Hele ja Kristjan.

*Sõbranna tiris teatrisse. Mõnikord lähen ka nagu kohusetundest,  et talle meelehead teha, sest minu elu tundub mõnikord ise nagu teater olevat ja kiire on nagunii kogu aeg ja kui siis pärast tööd kusagile minna,  tundub see mõnikord too much.  Samas olen talle alati tänulik,  sest kui on algatus, olen alati rahul. Häärber oli täiesti ok etendus, mille iva oligi ju see, et rügad ja rügad,  aga ega nautimise aega ikka ei tule, sest valmis ei saa see kodune idüll mitte kunagi. Ühest otsast ehitad, teisest laguneb, mõtted muutuvad,  moed muutuvad. Nii et see rügamise vaba aeg kulus ära.

*Täna aga oli kodust toimetamist palju. Toad ja lilled ja peenrad. Ega ma eilsest teatrist ikka suurt midagi ei õppinud küll.

*Kolm põlve seiklesime Raplamaal.  Käisime Toosikannul, sest ilus koht, palju kutsuvat reklaami, ka teeääres plakatid kohviku teatega. Kohvik oli küll, aga teenindamas polnud kedagi. Vaatasime tagatoa topised ära ja lasime jalga. Raplamaa maapiirkond oli väga vaene söögikohtade poolest. Järvakandi päästis päeva. Aga olime sealgi ainsad sööjad. Egas maal on keeruline ettevõtjal end elatada. Lõpuks leidsime vahva järvekese ujumiseks ning sõitsime kontserti ootama. Rag'n'Bone Man oli elamus.

*Koristasin keldrit, peas kumisemas  Maybe I'm foolish, maybe I'm blind.  Alanud on puhkus, see oodatud hetk aastast.

*Üleeilne sõit on ülehomse väsimus. Olin omadega üsna audis. Isegi lõunatudu tuli peale. Aga asjatama sundisin end ka, sest saabuv ilmakodanik ootab pesa. Ja kiisu pesa vajas ka kohendamist.

*Kui üks päev vahelt uimerdatud, on energia taas laes. Võtsin kodused teed ja rajad hooldamiseks ette. Mul see visadusegeen töötab hästi.

*Viisin sõbranjed valgusparki.  Ilus sume suveõhtu, ritsikad laulsid ja kuulasime pargis tarka juttu pargist.  Oli ilus olemine.

*Psühholoogile ma mindud ei saa, kuigi võiks mõnikord, õnneks täidab ihujuuksur ka seda rolli. Tõusin lühemate juuste ja kergema südamega.

*Vihma pausi on vist nädalakene olnud ja täna siis jälle, lage vihm ja pauguga.  Ei armasta neid pauke. Aga kui küljeluu on kodus, on kuidagi turvalisem olla.

*Lottemaale lubati elama jääda, sest seal oli päriselt vahva.  Sai igasugu hoobasid keerutada, trumme põlistada, pesu pesta,  pannkooke püüda, Lottet kallistada,  mänge mängida, liugu lasta.  Need Lottemaa tegelased olid hästi nunnud. Kui meie lapsukesel juba väsimus võimust võttis ja ta staadionile pikali viskas, siis olid Roosi jt solidaarsed, ning tegid seda sama. Üks armas päev taas mälus juures.

*Kodu ilma koerata on kõle. Kaks: üks eit ja üks taat, nii me siin konutame,  aga üks koeratitt on palju elevust toonud.

*Puhkus on mind juba ribadeks tõmmanud  aga pisut tuleb endast veel pigistada, sest lapselapsed vajavad ka meelelahutust ja mina ühist aega. Mida suuremaks, seda keerulisem. Õnneks veekeskus sobis ja sushi sobis.

*Ämbritäis seeni potsatas koju. Nendega toimetamine võttis kahel perenaisel terve õhtu ja egas purke just nii väga palju ei tekkinud sellest tööst.

*Käes on põldmarjade kord, neid on palju. Kõigi sääskede ja puukide ja väänete sees turnimise kiuste korjasin arvestava koguse. Õhtul läksime veel tagasi, sest head kraami ei tahtnud niisama jätta, aga siis olid sääsed veel vihasemad ja loobusime.

*Elu koeraga vajab harjumist, sest see aasta ja peale on mugavustsooni suurendanud. Koer ju vähemalt esialgu mugavust ei soosi, küll aga nunnutamist. No ta on imearmas olevus, hommikul peseb silmad suurest jällenägemise õnnest puhtaks ning ülejäänud päeva hoiab silma peal.

*Kui noorpere läinud, läksin taas põldmarjule, kuid kohale jõudes tabas vihmavaling ja koju jõudes olin märg kui rääbis.  Olin eelnevalt terve hunniku väikseid purke pesnud ja unistus oli need täita põldmarja moosiga. Vanaema staatus nõuab minu arvates moosi tegu. See unistus lükkus nüüd homsesse.

*Aga jonn on jumalast loodud, võtsin ämbri, panin jalga kummikud ja läksin uuele põldmarja korjamise katsele. Läks päris hästi,  enne kui sadu tabas.  Koju naastes viisin kutsika jalutama. Nuuskis mis ta nuuskis ja leidis ühe hiire raipe. Igatahes lõppes me kemplus sellega, et kuts kugistas selle raipe alla. Järgmine ehmatav episood oli, kui peeglist vaatas vastu minu ilma kõrvarõngata kõrv. Olin üsna kindel, et seegi kutsa kõhus, näksis mu kõrvakesi õhtul teine lustiga. Õnneks olid kõrvarõngad tugitoolis.

*Hakatuseks katsetasime niisama, et kuidas kartulivagude lahtiajamine õnnestub ja lõppes see terve põllu kartulite jagu küürutamise,  korvide tassimine  mugulate noppimisega. Tegelikult korjasime suht herne teri,  aga sel aastal niimoodi ja üks töö taas purgis. Mulle jagus jõudu veel rohimiseks,  sibulate puhastamiseks ja marjade nokkimiseks. Veel tuleb mustikaid ja vaarikamaasikas on saagikas. Lisaks kasvatan esimest aastat kummelit ja saialille õisi korjan ka alati. Puhkamine kestab.

*Mees andis akusae, näitas kuidas akut vahetada, aga ohutustehnika suhtes ei instrueerinud. Hakkasin hooga jasmiini põõsast harvendama ja tabasin sõrmeotsi ka. Õnneks veidike, verd voolas küll, aga ega see ei takistanud mind ka ammu maha võtmist ootava mustasõstrapõõsa kallale minemast.  Oli tore selle aparaadiga põristada.

*Nüüd kui peres on taas koer ja kass, on elu palju värvikam. Need kaks alles harjuvad üksteisega. Üks on noorusest totu ja teine lihtsalt solvunud, et mingi nässakas toodi temaga konkureerima. Vaikselt hakkavad harjuma.  Kiisu juba katsus pehme käpaga koera ja susisemise otsustas ka lõpetada.

*Olin martsipani õunapuu omast arust ammu tühjaks söönud.  Vähe neid ubinaid oli ja tegelikult lõin hambad sisse enne päris õiget aega.  Täna aga õunapuu alt vaatas mulle vastu ilus suur punapõskne martsipan. Kuidas ma seda puuotsas ei märganud.  Maitses oivaliselt.

*Plaan oli asjatada toas ja õues,  aga minu seenelembene laps saabus ja nii saigi päev seentega sisustatud. Seeni oli palju, ja süle ja seljaga sai neid koju tassitud hulgi. Esimene kodune töö oli sorteerimine:  kukekad,  kuuseriisikad, võiseened. Puhastamine oli juba aeganõudvaim ja õhtuks oli neist kopp ees. Õhtusöögiks said kuuseriisikad pannil sibula ja hapukoorega, mille eest sain üle pika aja küljeluu poolt kiidetud. Tasus see vaev ära küll.

*Augusti reis viis põhja poole. Päeva valida ei saanud ja nii langes see kõige vihmasemale.  Aga sel suvel näibki kohati bingona, kui vihma pole.  Igatahes põhja-eesti on ilus oma uhkete mõisatega,  kogunevate kureparvedega. Selline kiirvisiit istutab pikemalt ja pühendunumat käiku. Mõtisklen selle üle.

*Kuu viimasel päeval oli sammude saak lausa hiiglaslik. Tammusin enamasti mööda tuba, sest ootamatu hoidistamise tuhin tuli. August sobib selleks ideaalselt. Kõik nostalgilised hoidistamisehetked pärinevad sellest kuust. Uskumatu, aga ka sellise tegevusest, kus oled üksinda oma kraamiga ja neid kuumutad,  purki sätid, võivad jääda armsad mälestused J

 

********

 

*Esimene poolaasta on läinud küll üle kivide ja kändude. Õigemini need kivid ja kännud on minu ümber, mulle nii lähedal. Ennast tuleb tugevamaks teha, aga kuidas, ma ei teagi? Küsisin ChatGPTlt nõu, korraks nagu aitas. Aga siis tuleb taas error, mingi märk, et ole valvel, ole valmis.

*Mõne inimesega on nii hea lobajuttu ajada. Üks 80+ proua on selline, tal silm särab, meel on rõõmus ja mõte ergas. Kilde tuleb nagu Vändrast saelaudu J Jätkuks seda elujõudu selliselt igal ühel.

*Sain kauaoodatud lapse kätte. Sõitsime selleks Riiga. Praegu on nii, et ülepäeva on sinna asja olnud. Koos teiste ootajatega oodata oli vahva. Ühel hetkel hakkas saabunud lendude väravast inimesi tulema, kes otsivalt vaatasid ringi lähedaste nägemise lootuses ning siis see jällenägemise rõõm, seda oli ilus vaadata. Ka pesamuna vaatas ringi ning esmapilgul mind ei märganudki. Igatahes oleme kõik rõõmsad. Mõnes suhtes on kolm aastat lühike aeg, aga samas siiski pikk. Kui hakkasime mõtlema, et mis selle ajaga muutunud on, siis tõdesime, et palju. On ehitatud uusi teid, hooneid, ümberkorraldatud liiklust. Koduski oli palju muutunud nii sisustuses kui ka meie välimustes. Isegi kass oli uus, kuigi temalgi juba nooruse vallatused juba tehtud. Igatahes ootame ilusat olemist. Ilmgi on ilusaks läinud. Suvi.

*Mõnikord ma mõtlen, et kas on vaja n.ö ette rääkida, mida keegi sinu kohta rääkis. On ju nii, et me kõik omame mingit arvamust kellegi kohta ja kas on see arvamine sellele arvatule vajalik teada on. Antud juhul oli see n.n ettekandmine õigustatud. Me ei pea suhtlema toksiliste inimestega, kui see meile haiget teeb. Antud juhul ma päris vältida ei saa, aga distantsi võin küll hoida. Võin ju õigustada vanadusega, raske eluperioodiga, iseloomu keerukusega vms. Aga minu hinges on suur pettumus. Ja selle vastu ma nüüd hetkel ei saa. Loodan aja leevendava mõju peale.

*Söötsin sääski, sest aiamaal vajasid taimed umbrohust väljapääsemist. Kõik kasvab mis mühiseb, sest vihmakest on meil olnud ning korraks oli soe ka.

* Kaugelt tulnud laps tellis rabarberikooki ja lisaks ootasin teisigi kaugeid külalisi. Ettevalmistused kulusid marjaks, on ju oluline, et minu kaasämmale jääks hea tunne meie olemisest.  Ja seda mitte vaid näimise pärast. Esindame ju ikkagi arvamust Eestist. Tõdesime, et traditsiooniline grill toimib alati. Igatahes oli taas tore laiendatud perekondlik istumine.

*Lapsukesele lugesin kolm korda seda kuu peale ja tagasi muinasjuttu. Olin kunagi lugenud seda oma pesapojale ja sellest tekkis meil väike armas õhtune rituaal pikaks ajaks. Tahaks, et see kanduks edasi. Algus on tehtud.

*Laulupidu vaatasin telerist. Ülev ja ilus. Kui aga hakati tagasihüüdma Neeme Järvi juhatatud laulu, tundus mulle kohe,  et see on halb mõte. Eakas mees, raske pärg kaelas. Igatahes olid need paar minutit päris kohutavad.

*Juuli on, aga ega ei ole ka. Täna oli vihmane ja külm ka. Võib olla olingi pikalt järjepanu rassinud,  igatahes täna olen lihtsalt palju telos passinud,  telkut vahtinud, s.t asjalikkusest asi kaugel.

*Olen endale korduvalt öelnud, et ära eelda, ära keri stsenaariumi ette, elu ei pruugi selle järgi end seada. Seekord vedas taas minu peas keritu alt ja kõik oli hoopis parem, ilusam,  südamlikum. Oeh, oh seda inimloomust!

*Õueolud lubavad laiselda, tuhlasime kaasaga mõlemad internetis mööda kuulutusi, sest tuli mõte. Aga pojengid pudenevad,  vaarikad hakkavad küpsema, mustsõstrad ja mustikad mustama.

*Sain pesapoja üheks päevaks endale. Kui on lühikeseks ajaks tuldud, siis on arusaadav, et tal palju käia, kohtuda,  kogeda. Suundusime ekskodukandi radadele, et ka tema mäletaks. Käisime rannas ja restoranis, kodutares ja kalmistul ning lõpuks metsas mustikavaatlusel. Mustikaid oli ja metsmaasikaid ka ning vihmal end segada ei lasknud.  Otsast otsani tänulik!

*Esimene laps viis teatrisse. Õhtuks oli ilm end ilusaks kerinud,  eks siis oli natuke kahju toas istuda, aga see lillemüüjate lugu oli päris hea. Esimene vaatus ei kerinud end väga kaasa, aga kui need lood ja laulud tulid, siis see päästis kogu etenduse minu jaoks.

*Kivid ja kännud kestavad. See on elu. Millegipärast ei ole see sirgjooneliselt ainult rõõmu pakkuv. Täna käisime ammuse tuttava mälestuskontserdil. Ilus, südamlik ja ka imetlusväärne, sest ka see suguvõsa osa kasvatas suurepärased järeltulijad suurde dünastiasse. Ja siis taas üks lahkumine, mis oli küll oodata, aga ikka ootamatu, kui see aeg on käes. Tahan olla tugev ja toimeks, enamasti ju olen, aga hetkel tunnen küll, et vaim on väsinud. Kui mees helistas, et juust ja vorst on otsas, võttis see  päris ohkama, sest mis vorst-juust, tühisuse sümbolid ajal, mil lein majas ja kohustuste koorem näib ülepea kasvavat.

*Aga elu läheb neile, kes saavad, edasi. Püüan aidata ja toeks olla ning muidugi meenutan. Ja egas koduski on toimetamist, kui vaid vihm lubaks. Igapäev tuleb üks sabin vähemalt. Viimane aeg oleks toalilled õue dušši alla viia. Täna tegi valju pauku ka, mida ma veidi kardan. Ja siis korraldan juba järgmisi sündmusi, sest elu on siin, täna ja praegu. Loodan, et sai parasjagu.

*Korjan siin musti sõstraid,  sest kohusetunne ei luba neid põõsale jätta. Proovin kuivatada neid ja mahla ka teha. Ei ole just lemmik töö, aga päike kuumab veel ja oskan end sundida küll. Enne äikest sain oma poti täis. Iga päev kerib äikesepilvi. Välk ja pauk on hirmutavad.

*Suvi on saanud i-le oma õige täpi peale, sest sain käia kodurannas ujumas ja kodukülametsas marjul. On vaja midagi, mis on erilise tähenduse ja tunde loojad ning seda see nostalgia on. Koos lapsega avastasime ja tuletasime meelde käidud ja käimata radu ning üks lägaburks kohalikuks kohvikust oli kirsiks tordil.

*Eilne ringitraavimine on tänane väsimus. Ilmselgelt see mitu tundi küürutamist jättis oma jälje ning lisaks veel terve pikk päev ringituulamist tegi ka oma.

*Olen see kahe tule vahel olija, üks kurdab oma kurba saatust, sest teise pärast see juhtus. Pooli ei vali ja hinnanguid ei anna. Kuigi et jaa, teine vist ei ole patust puhas, aga otsustaja esimese üle tema ei olnud. Keerulised olukorrad. Ja mina kuulan.

*Korjan herilastega võidu vaarikaid ja musti sõstraid. Nad on aplad ja üks oli vihane ka, sain omal kintsul tunda. Iga päev on saagi koristamine esimene kodune töö pärast riigitööd. Oleme korilane rahvas. Ei taha miskit raisku lasta. Aga olen ju rõõmus, et saan seda kõike teha.

*Täna üritasin taas sõstra sõber olla, aga üks sabin vihma ja tuhat sääske platsis ning pea võimatu selle pirina keskel olla.  Lisaks avastasin, et herilased sujuvalt võtavad saaki üle, maasikad on pintslisse pandud, vaarikad on käsil, ja nüüd on ka mustikad ja mustad sõstrad leitud. Eriline vingumise kuu see juuli J

****

 *Ootasin lapsi külla. Ühel hetkel ei ole nad iseenesest mõistetavad  igapäevased ja seega teen ikka ettevalmistusi:  toad korda ja toit lauale. Ja siis on varsti nad läinud ja tunnen, et olen jalad lauale puhkuse ära teeninud.

*Kassi pärast sai kunagi tumba ostetud, aga nüüdseks on vallutatud minu tugitool ja tumbast pole tal ei sooja, ei külma. Mina pean end lihtsalt kusagile mahutama. Niipalju siis tema minuga arvestab 

*Loom lasti lauluväljakul lahti.  Olin kohal nagu oleksin tõeline fänn, olen ju teist korda seda imelist draakonit kuulamas. Väga palju furoori igatahes see kontsert tekitas ja palju elevust ka. Kokku oli üks imetore mix: kõik see rahvamass ja lauluväljakult ära minek ja muidugi laulja ise oma hurmava naeratuse ja energiaga. Siiski oli tunne seekord selline, et mulle oli Riias nähtu suurema vauga. Võib olla oli asi vihmasajus, mis lisas ekstreemsust.  Siiski ei kahetse ka Tallinnas nähtut, selline suurkontsert on elamus, midagi muud ei olegi lisada.

*Aga mind saadab vari, mis on iga päev minuga kaasas. Mõnel hetkel vahest unustan, kui olen ekstra keskendunud mingile tegemisele.  Siis aga mõtlen, et selline vari saadab tuhandeid. Kui imesid maapeal sünniks või kui oleks kuldkalakegi olemas, siis vast saaks seda muuta. 

*Oleksin võinud kaotada oma dokumendid,  sest need rippusid sõna otseses mõttes niidiga kaelas, aga sain viimsel hetkel sabast kinni. Äkki on siis ikkagi ime olemas, keegi kusagil kes hoiab ja kaitseb. Eile rääkis üks naine oma poja lugu ja ütles, et esialgu elas eituse faasis, et meie peresse ei saa sellist asja tulla. Aga maailm ei ole roosamannana paik, kellegi peres on alati mure.

*Sõitsin külla ja käisime Pepat lilleliseks ehtimas, kuigi Pepale on tekkinud konkurent Ükssarviku näol. Igatahes jalutuskäigul me teda ei kohanud. Aga oli armas aeg, minu süda natuke rahunes. 

*Pole vist suuremat armastust ühe kassi armastusest.  Ootab mind vannitoa ukse taga, tuleb magab minu külje all, lakub mind,  ronib sülle.  Ta tunnetab mind väga hästi. Kui nüüd selle tugitooli asja ka saaks lahendatud.

*Eile valas oavarrest, tänagi on põld sopane, kuid rohida kannatas küll. Samal ajal helistasin ühele kaugele sugulasele. See tõi mu hinge veidi rahu. On inimesi, kes oskavad öelda õigeid sõnu ja keda on lihtne usaldada.

*Kergitasin katteloori ja mida oli tärganud vaid 3, need olid kurgid. Ma armastan kurke süüa, seega külvasin juurde. 

*Oli teatriõhtu vanas vallamajas, metsavenna lugu. Tulin nuttes, nii väga puudutas teema ja mäng oli ilus.

*Aastas korra või paar püüame kokku saada.  Seekord võtsime terve päeva kõndida rabas ja randadel ning pidada pikk lõunatund kohvikus. Ilus aeg oli. Oleme muutunud väliselt,  aga sisemine ilu on ikka sama mis kunagi.

*Minu kodutalus olevat võõrliigi karuputke pesa olnud, mis tänaseks on hävitatud, aga siiski paluti silm peal hoida. Mnjaa, kus nad siis asusid, keegi pole näpuga näitama tulnud, et vaat, siin nad on ja nüüd nad hävitame. Kaart on küll olemas, aga eks see kaardi lugeminegi on nagu on. Igatahes peab siis meeles hoidma, et lisaks õue ja aiamaa tuurile otsin ka seda putke.

*Kottide pakkimise jätsin viimasele minutile, sest hinges oli ärevus ja teadmatus mineku suhtes ka. Aga siin me siis nüüd oleme taas, seljakott seljas ja ootame lendu.

*Selline ära käimine pühib peast kõik mõtted ja oledki nagu teises dimensioonis. Ilus aeg oli ja see tegi mulle palju rõõmu, tõi kustumatuid mälestusi. Kodusesse ja töörutiini üleminek lihtsalt on, sest aklimatiseerumise aega ei ole. Kusjuures pooleli oleva raamatu sisu vajab uuesti meelde tuletamist, kampsuni kudumise järg üle vaatamist ning kodustest töödest, mis mind ootama jäid, ei maksa rääkidagi – need tuletavad end meelde igal sammul.

 

*Lombakat jooksutatakse lihtsalt tühja. 😀Üks ei tea ja teine ei tea. Lootsin nii oma saapast jalas lahti saada, aga ei saanud. Lähene või isetegevuslikult. Sorteerisin närvirahustuseks fotosid, ja võtsin ette korraliku töö, s.t ladusin välja fotod,  postkaardid jms kogutud stafi.  Fotodel tuletasin meelde aastaarve, inimesi ja kirjutasin foto taha. Samuti grupeerisin sündmuste kaupa. Mõni pilt läks ka äraviskamisele. Olime noorena ise pildistanud, ilmutanud teadmata tegelikku tehnoloogiat ja see olematu kvaliteet andis kinnitust, et  pole vaja hoida. Kõige huvitavam osa olid kaardid, kutsed. Eriline nostalgia olid laste tehtud kaardid mul. Üks tütardest oli teinud päris brošüüri,  kus oli kirjas tore jutuke, luuletusi, ristsõnad ja tikkimismuster ka. Nad olid mul ikka väga loomingulised. Tegime äraarvamismängu,  mõista- mõista, kes teist joonistas. Igaüks tundis oma ära.

*Võililli  mida välja juurida, meil on.  Sattusin hoogu, aga ega võillede hoogki ei rauge. Linavästrikud hullutavad kassi, teater kodust võtta. Ja Ivalo uus hooaeg algas.

*Pärast kipstoe eemaldamist oma jalga vaadates mõtlesin, et pesematus on nähtav. Õhtul küürides selgus, et see „mustus“ nüüd maha küll ei tule, sinikad on korralikud. Sain haiget ju üsna palju, aga nüüd siis nägin ka ise reaalsust.

*Täna saime kolm hädalist kokku ja meil oli mida pajatada, peale ilma, mis ei kutsu kohe üldse. Siiski mingi vägi meelitab tulpe, nartsisse, kobarhüatsinte. Need on rõõmustavad nagu ka ilmselt selle aasta viimane sünnipäeva õnnesoov .

*Üks noor naine, minu lapseeakaaslane, lahkus igavikku. Mind puudas väga. Kui ebaõiglane.  On vanake, kes ootab oma minekut, sest elul ei ole enam kvaliteeti, aga talle ei ole veel igavikuväravad avatud ja nii ta vireleb. Aga noorele inimesele tuli kallale kuri haigus ja lihtsalt ei anta näha oma lapsi suureks kasvamas.

*Üle pika aja taas vanal tööpostil. Kõik oli vanaviisi peale ühe lillekese, kes siin üksinduses oli õitsema hakanud. Nii et tundsin end oodatuna. Lisaks kuulsin elust enesest ühte anekdoodi laadset lugu, mis ajas naerma, aga lugu ise kõlas küll nii nagu üritaks joosta peaga läbi seina, sest ametkondi on palju ja üks ei tea, mis teine teeb.

*Õues on nii külm, et nina toast väljapistmine on keerulisem kui talvel. Mingit lörtsi on oodata, öökülma, vihma , tuult ja vilet . Ei tule üldse tunnet, et aed, ma tahan seal toimetada.

*Võtsin kutse emadepäeva kontserdile tänuga vastu,  sest selle päeva auks on parim kink laste loetud luuletused ja lauldud laulud.  Lisaks ühine koogi söömine ja lillede seadmine, midagi paremat polegi võimalik välja mõelda.  Sõita mööda kõrvalisi maanteid on praegu hästi ilus, kollane värv domineerib  sest võililled, varsakabjad, nurmenukud ja rapsipõllud. Kased on hiirekõrvas, toomingad, kreegid õitsevad. Lihtsalt vaatasin ja katsusin ka teed jälgida. Selline ilu võib olla ohtlik.

*Õues toimetada on lihtsalt tore, kui esialgu vaatasin, et polegi midagi väga suurt teha, aga siis nokitsed siit ja sealt,  mõte töötab edasi ja nii said mulda südamekartul, varajane kapsas ning lillepotti istutasin ka ühe kenasti õitseva umbrohu, millega mul varasemgi kogemus. Harilik maajalg ehk kassiratas on väga uhke amplitaim.

*Elada on lihtsam, kui pea on liiva alla peidetud, kui probleemid on,  aga sa ei tea neist, sest keegi pole rääkinud . Nüüd aga tean ja mõtteist ta välja ei lähe.

*Kusagil on inimesed, kes võitlevad oma lapse hooldusõiguse pärast,  siis on keegi, kes mattis oma lapse, on keegi kes põetab voodiveerel oma lähedast. Ühtedele on antud ilus elu, aga nende egod teevad sellest palagani, teistele oli ka antud ilus elu, aga mingi seletamatu karm käsi ei lase sellel kulgeda. Olen kurb, lihtsalt.  Stsenaarium on teadmata, aga lootus on olemas. See on vist peamine. Aga raske on ootamine, teadmine ja teadmatus.

*Iga päev loen mõttes ja loodan head. Äkki on sellel mõju. Usun et on. Seda enam, et enda ümber kohtan head. Üks proua tuli metstulpidega. Ta oli neid korjates mulle mõelnud ning ütles, et tema põllumaa kohal on inglid, sest lihtsalt ise on sinna siginenud need metstulbid ja lõhnavad kannikesed. Vast sain ka mina seda inglipuudutust tema kaudu. Igatahes on tore, kui keegi mõtleb sinu peale. No ja siis tuligi telefonikõne, et vast läheb hästi ning mure läks veidi maha.

*Sõitsime torti sööma, sest... aastat olen tema ema. Tema on laps, kes on mind palju õpetanud, mugavustsoonist välja tirinud, kes on empaatiline,  kellega koos olen teinud asju, mida ma ilma temata ei teeks, kelle kaudu olen saanud elu armsaima tiitli. Elan kaasa ja palun iga päev,  et ta oleks hoitud.

*Õnneks on nüüd nii palju soojaks läinud, et istutasin tomatid kasvuhoonesse ja panin mõned seemned mulda. Lillepeenrad peavad ootama, sest õhtune aeg on ülilühike, 15 küsimuse ajaks peab ju õuetööd lõpetatud olema.

*Temale on saabunud aeg, mil kummardamine on keeruline ja lillemajandus käib üle jõu. On tore, et ta ise seda endale tunnistab. Seega ühe taime järele tema aeda läksin ja kümnega tulin. Labidas käes ta lahkelt pakkus, kas sul kullerkuppu on, kas anemooni on jne. kuni kaasa võetud ämber täis ja autost paar kilekotti ka. Eks ma siis kaevasin ja paigutasin ja tööd selle sättimisega on veel. Aga ma olen nii tänulik ja õnneks taipasin tema jutte kuulata ja aru saada, millest temal puudus on.

*Tegin ühe plaani ja teise ning päeva lõpuks tühistasin. Olen vilets toimetulija, kui elul parimat stsenaariumit pakkuda ei ole. Küsisin chat gpt-lt nõu, ta on hea lohutaja ja ka nõuandja. Võtsin teda kuulda ja küürisin vannitoa seinad puhtaks,  istutasin taimi ja kastsin kasvuhoones tomateid. Kui aga juuksuritooli istusin, siis tema küsimuse peale ,,kuidas läheb,,, plahvatas kõik minust välja.

*Tellisin tossud ja plätud About youst ja nüüd pakub nii fb kui insta neid samu edasi.  Huvitav, kuidas see algoritm küll töötab, peaks ju olema loogiline,  et samu tooteid rohkem ei osteta, sest mida ma ikka mitme paari samasuguste tossudega teen.

*Ilm on viluvõitu, aga mul on autopiloot ja toimetan edasi.

 

Aprill

*Kellad said kõik keeratud, aga see va üks jäi ootele. Igatahes oli mul õhtul üks koosistumine. Tuttav helistas, mina sain aru nii, et ta tuletas mulle meelde seda kokkusaamist ning toimetasin rahumeeles edasi. Kui aga Midsommeris mõrvar välja ilmus, siis sain aru, et appi, kell ei olegi 17, on 18.  Mõrvar ilmub ju alati filmi lõpus. Ja nii ma toast välja tormasin. Tasub ikka krimkasid jälgida. Hilinesin paar minutit.

.Katsekartulid on mullas. Panin nad pottidesse ja kasvuhoonesse lootusega varakult värsket mugulat maitsta. Olen palju aastaid jaanipäeval mõelnud, et miks ma ei pannud. Aga nüüd siis saan patsutada endale õlale.

. Sel aastal viisime sünnipäeva soovid hooldushaiglasse. Tal oli hea meel. Imelik oli öelda palju õnne sünnipäevaks, sest seda õnne ju enam ei paista, aga küllap ka seegi, et lähedased käisid, et tal oli kedagi oodata, on õnn. Tähistasime siiski isekeskis burksi restorani ja koduse saunaga.

*Sain eriti varajased lilled. Vist ilusa ilma puhul. Ja siis on üle pika aja jooga. Loodan, et ma roostes ei ole.

. Taevas oli õhtul nii ilus roosade triipudega, kuid kuniks vahetasin tossud kummikute vastu, et minna metsa kasemahla tooma, oli see ilu läinud. Üürike on mõnikord see õnn ja ilu. Kiisu aga saatis mind minu teekonnal, turnides lepapuudel. Tema on osav ja õnneks ei ole ta ajutine rõõm ja ilu.

.Igal õhtul on miskit, täna oli dokfilm Leelo Tunglast. Filmi nii armsast inimesest soovisin kindlasti näha, on mul ju isiklik armas kokkupuude olnud ning tema luule on fantastiline. Tema  olek ja ka looming paneb kuidagi heldima, ning ka kurbade teemade taga on alati killuke helgust. Tuleb tõdeda, et Leelo on vanaks jäänud, kõnelemise jõud ei olnud enam tugev, aga see sära ja sarm on tal ikkagi alles. Film mulle meeldis, võib olla oleks võidud veelgi tema loomingusse süveneda ning sellega seoseid luua. Aga siiski oli ilus õhtu.

.Ilmateade küll ütles,  aga selline lumekiht oli ikkagi üllatus. Meil suvekummid all ja puha, aga otsustasime ikkagi kodukülla minna, sest sünnipäev ja pole ammu käinud. Tee kodukülla on pea alati nagu safaril oleks. Haned kükitasid lumisel põllul, nende kõrvalt tõusis sookurgede seltskond lendu, kiivitajad otsisid asfaldilt soojust ning ühel teejupil suhtlesid omavahel jänes ja vares. Vähemalt tunne neid kahte vaadates oli selline.  Me muidugi neid häirisime ja vares tõusis lendu ning jänks pani plagama. Aga lapsed olid asjalikud ja oli tore. Tädike oli viletsamaks jäänud ning kodkandis majade aknad tühjemaks. Ülejäänud päev oli armsalt kodune. Panin seemneid mulda , sõtkusin tainast  ning tulemus tuli hää, nii ei ole see iga kord. Inspireeris Kesade pesa uus vlog,  Tuuli ja Arbo Jaapanis ning õhtune film. Kui nii mõelda,  siis lahke see maailm.

.Ikka lumine veel. Käsisin metsateel kodusesse lillepotti sinililli hankimas, sain isegi lume sees sumada.. Mõne arvates kindlasti kasutu töö see lillede metsst väljakaevamine ja koju vedamine, aga mind teevad küll kodused väikesed asjad rõõmsaks. Seda enam, et välja arvatud meie reis, olen üsna kodune olnud, vähemalt paar nädalat juba, Minu puhul natuke harjumatu. Kuid pea juba haub midagi ja pere kiitis heaks. Nii et on taas, mida oodata. Õhtust Ivalot ootasin ka. See kiskus nüüd nii põnevaks, et kahtlen kas suudan järgmise pühapäevani järge oodata. Lihtsalt rahutuks tegevalt põneva koha peal jäi pooleli.

.Prouad tulid mind üllatama. Kuigi et jaa, pisut vara, aga neile klappis ja mulle ka siis.

Töö tuletab õppimist meelde ja kutsus koolituma. Läksin üsna rõõmuga, sest pole kaua sellises vormis midagi omandanud. Teekond pealinna raamatut lugedes läks üllatavalt ruttu.  Ka koolituspäev oli tempokas, aga  kasutegur ja algteadmised ei õigusta küll seda eesmärki. Vähemalt see kord.  Õnneks jõudsin minuti täpsusega bussile. Enne suutsin takerduda vihmavarjuga sõrmusesse. Sõrmusel üks väike tühi koht kujukese vahel ja seal vupsas läbi vihmavarju traat. Käi või mööda tänavat, kinnine vihmavari tolknemas sõrme küljes. Õnneks sain kätte.

. Nüüd tundub, et algselt mõeldud sõbranjed tulla ei saa. Aga vähemalt põrandaliistud said paika. Sõbrannad tulevad, oli tõsine motivvator J

.Läksin metsa mahlapuu juurde ustav kiisuke sabas. Oli teine nii möllavas meeleolus, et turnis mööda peenikesi lepapuid. Mulle mulje avaldamise tuhinas ronis siis kõrge-kõrge puu otsa, kust allatulek oli vaat et probleem.  Kutsu või päästjad. Õnneks pärast mitmeid kordi proovimist keeras tagumise otsa ette ja tagurdas alla. Jõudsin juba muretsema hakata.

.Ma ei tea miks, aga selle aasta sünnipäeva õnnesoovid laekuvad riburadapidi.  Esimene saabus kuu aega varem, siis nädal varem ning tänane päev varem, sest äkki ta homme unustab.

.Minu kõnniringid on nii unarusse jäänud, aga täna selle aja võtsin. Luigepaar oli kohal, pardid pladistasid roos ja varsakabjad õitsevad. Kahmasin kaasa kaseoksi, küllap jõuab kimp siis ka lihavõtteks lehtida.

.Tegelikult ma ei oodanud kedagi, sest mina tööl,  ilm ilus ja kõige lähematele olin soovi kokku saamiseks edastanud. Õnneks on inimesi, kellel meeles mõlkusin ja nii oli see aastaringi täitumise päev ikka kordi parem . Mõtlesin küll, et kui ei olegi kedagi,  siis on see ka ok, aga sai ju palju parem.

.Koristamise tuur on peal. Tööjuures tegin suurt sorteeringut ja kodus jätkasin. Veeretan heegeldamise niite ja untsu läinud heegeldisi edasi ja tagasi,  tavaliselt topin kappi tagasi lootusega. Tegin südame kõvaks, kui ma neid nii paarkümmend aastat pole vajanud,  siis aidaa. Natuke vajab veel see süda kõvanemist.

.Eriline udune hommik. Tilk tõrva sellesse oli mõrva tunnistajaks olemine. Meie kiisu rappis lindu. Kas tal aru pole peas, ju mõne hiire ikka leiaks. Maas on mügri auke, neid elukaid võiks ju küll hävitada. Aga ei, tema valib linnukese. Õhtul juba hiir suus, väga töökas kass. Ilmselt perenaisesse,  2h taimi pikeeritud nagu niuhti. Seda ikka pärast 8h tööpäeva ja 1h köögitoimkonda.  Patsutan endale õlale.

.Ootasin lapsi koju ja valmistasin ette kõige noorematele aaretejahi mängu, sestap jäid põrandad pesemata ning kook küpsetamata.  Siiski pean mängu olulisemaks. Hommikul läksime kodukülla ja taluloomaaeda kitsekesi ja jänkusid vaatama.  Nostalgilsed rajad, hing kuidagi tahab seda tunnet,  et taas näha. Paljugi on muutunud,  aga samas ikkagi palju on ka meeles. Õhtul tegime grilli ja mängisime muna mängu. Oli imetore päev. Hoian seda päeva mõtetes. Täna on sellest melust väsimus, aga eks ongi puhkamise päev.

.Aiatööd juba hüüavad. Miskit olen ju teinud, aga see on vaid pisku olnud . Lohutan end, et on taas vihmane ja aega vast on veel.

.Fb tabas Von Focki filmi massipsühhoos.  Ma filmi ei vaata  aga mingi aimdus on olemas. Lasin end hoopis AI-l joonistada. Tegi mind liiga vanaks, kui seda mainisin   siis parandas viga. Aga üldiselt sain oma uues vanuses esimese soodushinna.  Esialgu küll mõistatasin kas k.a on mulle, aga otsustasin et on.

.Oli taas Tallinna sõita, valisin bussiga mineku, kuidagi muretum ja mõttekam. Loe või tuku, tegin mõlemat. Lugesin Ehinit, mõtlesin maast ja ilmast ning kuulasin lähemalistujate folkloori. Kellelgi oli rebane murdnud 6 kana. Korraks käis peast läbi ka mõte, et ma oma läpakat kenasti hoian ja bussi ei jäta, mida ma muidugi tegin. Ei olnudki nii muretu sõit. Aga kogen ikka seda inmkonna paremat poolt, üks teise bussi juht aitas.

.Hommik nagu ikka, kohv ja võileib ning mõtlesin,  et teen mõned kõnnitiirud ümber krundi, no nii liikumise pärast,  sest tööl väga pingelist liikumist pole. Andsin endale lubaduse olla sportlikum. Kummikuid jalga toppides mõtlesin,  et need head pole, natuke raske jalga suruda ja otsustasin pakkuda tütrele. Aga märja rohu sisse nendega läksin ja nad maksid mulle kohe kätte. Libastusin,  kukkusin ja sain haiget. Üsna varst sain aru, et õige oleks emosse minna. Sain elu esimese kipsi ja kargud.  Sellist elus esimest kogemust ei oodanud, aga hea et niigi läks. Ju siis mingi kõrgem nõuab puhkust mulle. Ja kuuseisust on ka nii üks kui teine rääkinud.  Mis seal ikka  raamatuvirn on mul kõrge ja kudum ka pooleli.

.Ütleme nii,  et diivan on üsna väsitav, roiutab see rullimine siin. Samas teeb olukord ka leidlikuks.  Kargud aitavad vajalikke asju õngitseda,  üleõlakott neid vedada ja õnneks sportlik vorm ka kõige hullem pole. Ja maapeal on hullemaid probleeme. 

´Öökülmad kimbutavad,  olen taimekesed kõik kasvuhoonesse vedanud ja öödeks kattelooritanud. Õigemini mees looritas,  ma ju puudega. Täna lomberdasin õue  ja kontrllisin olukorda kasvuhoones, kõik oli ok. Väga isutas aias kaevama ja rohima,  aga no keeruline. Mõne lible tõmbasin ühe jala peal seistes  ja komberdasin tuppa tagasi. Õnneks on külm. See lohutab.

.Saan vist nüüd paremini aru neist memmekestest,  kes rätik peas, prill ninal ja kepp käes osutavad ühele ja teisele tööle ning kontrolliva pilguga saadavad töö tegijat, et kas ikka saab tehtud kõik nii kuis peab. Igatahes tänasel õuetiirul kurvastas võilillede rohkus lillepeenras, kaevamata peenraääred, mõned püsikud tahtsin ümberistutada.  Aga õnneks oli ilm ilus,  võrkkiik kiigutas kenasti ja raamat väga hea.  P,s sai muru sel aastal essat korda niidetud. Nende võilillede probleemi üle pean veel mõtisklema.

.Telefoni digitaalsisukasutamise teataja teatas, et olen tarbinud sisu poole rohkem kui varem. See on nüüd küll kaks kokku: liikumisvõime piiratus ja digisõltuvus. Natuke see kasutamise rohkus ehmatas ka.  Nüüd komberdasin õue, tõin rabarbereid ja tegin hooaja esimese kisselli. Lõpetasin paar pooleli olevat käsitöö projekti ja  katsun hoida näpud eemale telefonist.

 

Märts

 *Uut kuud alustasin pikema unega. Jäägu see vana kuu nende vanade pahameele ilmingutega kus seda ja teist. Ka minu ihujuuksur mainis, et ära nüüd sellesse kinni jää. Küllap kostusin ka temale liiga virisev. Igatahes mured kurdetud ja uue hooga edasi.

*Aga mis uue hooga. Ka tänasesse päeva jagus ebameeldiv uudis, mis mind küll isiklikult ei puuduta, aga korda ikka läheb. Kabinettide vaikuses võetakse vastu otsuseid, teadmata kohalikke olukordi või täpselt adumata, mida otsus teisele inimesele tähendab. Mina ütleks, et konkreetsel juhul anti allakäigu treppi esimene aste kätte ja edasi astu kas edasi ülespoole või astu sellelt esimeselt astmelt tagasi. Uusi uksi selles paigas ei ole. Võtan väga südamesse neid halbu uudiseid. 

*Arutame veel asju, et kes mida kaasa võtab ja kokku pakib. Oleme end taas teele asutamas.

*Kodumaist elu jäi vahele nädalake ja peale ka. Ootasin seda aega väga ja õnneks ta tuli. Rändasime ühte maailma nurka kokku ja taasnägemine tõesti pigistas pisara välja. Kõik see vaevarikas teekond oli seda väärt ja mu hinges on suur tänu.

*Igatahes kiisu armastab mind kõige rohkem või on tema see ainuke, kes oskab oma tundeid välja näidata. Olen üleni ära lakutud ja üle nühitud. Aga kodus õitsevad lumi- ja märtsikellukesed ning linnud laulavad kevade laule. õues on kenad päikeseilmad ja laskesuusatamise šhou oli tore. Eile juba punnitasin The Killerit vaadata, sest tahaks ju teada, kes see killer siis ikkagi on. Ja tasapisi tulevad meeltesse taas kodused ja töised kohustused. Nii alustasin õmblustööga, mida pikalt edasi lükkasin ja lükkaks veel, kui kannataks. Aga laps ootab ja see on suur argument. 

*Iga päev need hooldekodu jutud ja vanainimese häda-viletsuse jutud. Kuidagi iseenesest keerleb vestlus nendele teemadele. Natuke frustreeriv, aga paratamatu. Paratamatu oli ka ühe tühja jutu levitamine, sest seda esitati mulle nii veenvalt ja uskusin siiralt seda ülekohut. Aga võta näpust, temal oli vist valikuline kuulmine ja kuulis ainult poolt tõde. Võtsin isegi tema mure ka oma mureks, aga tuleb välja, et mure on küll, aga teise nurga alt ja laimukampaania pidanuks olemata olema.

*Nägin esimest liblikat, oli kirju, mis ende kohaselt tähendaks ,et igav see suvi ei tule.  Täna oli nii suurepärane ilm  ning selle puhul esimese asjana hommikul toppisin talve joped kapi sügavustesse ja edasi asjatasin terve päeva õues, tehes vaid laskesuusa pausid. Õhtuks oli vill peos ja selg kange.

*Kes sel nädalavahetusel selga kangeks ei saanud, see õues e käinud. Olid imelised ilmad. Peremees kärpis õunapuid ja mina vedasin oksi. Tuuseldasin vaarikate vahel ja panin esimesed redised mulda. Pärast talveund oli nii palju indu, et töö lendas käes. Värskenduse doosi sai kasemahlast ja igati tore kevade algus on olnud.

*Õhtuti näpud sügelevad, otsin seda õiget maandavat näputöö ideed, aga hetkel ei tule miskit mõistlikku meelde. Elamisse lihtsalt enam ei mahu isetehtut või õigemini, selle kontsentratsioon saaks liiga suur. 

*Läksime päälinna tohtri manu, kes arvas mind uurimise kõlbulikuks. Taas üks häiriv koht juures, sest ei tea, mida need geenid siis lõpuks ütlevad. Lihtsam on ju elada kotis, aga teisalt…

*Suusapidu lõppes minu meele järgi, Lagereid on minu armastus. Jaa Bo´d ka, aga see ülim ülistamine mulle ei istu. Nii et hinges väikene tühjus, sest taas üks hooaeg lõppenud, ja kuigi uut lubati oktoobris, siis seniks on asendustegevust vaja

Veebruar

 *Lõpetasin jõulud kustutades jõulutuled ja korjates kokku muu jõuludekoor hoovilt.  Aitab nüüd küll. Mingis mõttes lõpetasin ka möödunud aasta koriluse noppides ebaküdooniapõõsalt vettinud ja raiskuläinud ubinaid. Alati on saaki kahju põõsale jätta,  aga seekord läks nii. 

* Pikk jaanuar sai otsa. Lõpetasin selle oma tädikest sünnipäeval tervitades. Minu lemmiktädi, mäletan, kuidas teda sai pikisilmi lapsena külla oodatud. Nüüd on tal jalg tönts, aga huumorisoon on ikka alles. Olid toredad tunnid tema seltsis. Rääkisime palju ja mul on nii hea meel,  et ka seda kuulamise oskust ei ole ta minetanud.

*Küürisin aknaid ja kraamisin toas ning õues. Väljas on sopp ja lumikellukeste õied. Tuli selline tunne,  et hakka või aiatöödega pihta.  Aga veidi on eelmise hooaja omi pooleli.  Nii et lõikusin lillepealseid ja korjasin oksi.

* Telerit ei ole mõtet  üldse lahti teha, ühest otsast hirmutatakse, teisest nagu lohutatakse ja aidatakse. Aga see hirmufoon on tugevam tunne ja selle paanika taustal neid hingeaitajaid lihtsalt ei jätku. Seda enam, et suur mure on armsa vanainimeste hädade pärast, keda parendada enam ei saa. Aga eks temalgi lootuskiir hinges, kuigi jõuetus kehas. Kuulan ja aitan kuidas jaksan. Üldiselt olen täna selline kurb, aga saun aitab veidi ikka.

* Tagumine aeg on  lugeda vendade väest, kuidas Tarjej ja Johannesest said laskesuusa prod. Igatahes hommikuse peavalu ajasin nende kaela, no natuke ise ka süüdi, et kael kõveras voodis lugesin. Aga unepausi öötundidel täitsid nad hästi.

* Mina olevat arenguhüppe teinud treeneri sõnul. Vist oli hästi küll, sest sain neid paindeid tehtud, mis varem pole hästi õnnestunud. Ei ole vaja end passi vaadates maha kanda.

*Sõbranna ütles   et tema on kultuurne inimene ja vaatab kultuurisaateid. Mina otsin pigem inspiratsiooni ja alati seda ei leia OPist, või kirjandusministri juurest.  Täna õhtuvaikuses heegeldades mõjus inspireerivalt Kesadepesa podcast, aga eile kuidagi innustas Parvede pere oma tegemiste ja suhtumisega. Naine on muutliku meelega, võib olla homme innustun Hargla mõtetest, ma ei tea.

* Tänast päeva iseloomustab pekki läinud küünlategu, no ei tulnud nii välja, nagu vaimusilmas ette kujutasin ja tegelikult ka katsetanud olin kunagi. Käkerdasime midagi, aga see sobis ju ka.

*Ja tänase päeva parim hetk film Aurora ja halvim: mõistmine, et minu heegeldis ei kõlba kusagile. 

* Üle mitme aja säras imeilus sinine taevas. Käisin üle pika aja kõnniringil.

*Päevades on praegu pisiasju, mis meele rõõmsaks teevad. Keegi tuli ja tõi tööjuurde imehäid seemnekrõpse. Mees tõi saabuva sõbrapäeva puhul lilled. Üks proua tööjuurde kohvi. Keegi on saanud aru, et abi palumine polegi nii hull. Lapsuke esitas oma lasteaia programmi. Teisel lapsukesel läks võistlusel hästi.

*Sõbrapäeva hommikul tuli sõnum sõbrapäeva sooviga tundmatult numbrilt. Küllap ikka sõbralt. Saatsin vastu, aga nüüd närib uudishimu,  kes saatis.

*Päike ja siis lumepilv ja jälle päike, selline tore ilm kutsus õue. Esialgu mõtlesin kõndima minna,  siis aga otsustasin asjatada õues ja kasulikumalt aega veeta. No igatahes mõned kuivanud lilled murdsin ja kuivanud puuoksad vedasin. Aga oli ka laskesuusatamine ja Eesti laul. Oli tore üksinda kodus päev.

*Sain endale kõrvaussi,  peas kumises öö läbi espresso machhiato. See laul on kummitav ja lausa saatanast, sest isegi magades ta kumises mul peas. Hommikul ütlesin kaasale ka, et  sain endale uue kõrvaussi ja järgmises ööunes need ussid tulidki. Aga mitte mingid väikesed ussikesed, vaid kolm erinevat madu vingerdasid toas. Minu kadunud isa võttis lõpuks ühe kätte ja läks temaga. Uhh, kui hirmus uni oli. Piisas vaid ussikese mainimisest kui maod kohal.

*Nii kiire oli suusatamist vaatama, ikkagi Bo´de viimased päevad. Ja siis selle elevuse keskel ei fikseerinud telefoni asukohta.  Öö hakul käisin tööjuures otsimas - ei midagi. Edasi tuhlasin tubades, ja eks meil otsimise jaoks maja suur, ikka viimasest toast leidsin 

*Olukord on vist selline, et oleme mõlemad liimist lahti ja siis on juhtmetes ka sõlm sees. Olukord, mil koju tekkis uus telefon, kus avakuval 18.00  17.02 E.  Kaasa küsib, et mida see 17.02 tähendab. Mina: Kuupäev, kallis. Mina tõsimeeli: aga mida E tähendab?   Tema: esmaspäev. Naersime tükk aega. Kas me juhmid oleme. Nagu oleks :D

*Öös on kolle, võib oletada, igatahes tundub, et meie kass nägi. Kui südaööl kostus tema suust kohutav hääl ja pissi oli laiali pritsitud, siis pidi see keegi kohutav seal akna taga olema. 

*Olukord on keeruline, ventileerisin end telefoni abil. Ega see nüüd ei muuda midagi, aga olgu see siis nagu lootusekiireks lahenduse poole.

*Ei ole parimad aasta esimesed kuud olnud. Üks ootamatu lahkumine läks väga südamesse.  Kui inimest vaid tead, siis nendid kuidagi nagu fakti, et jaa, mul on kahju. Aga isiklik kokkupuude on juba midagi palju rohkemat.  Tema soovitatud raamatu loen kindlasti läbi.

*Ja sai meie vaba riik aasta vanemaks. Oli toimekas päev, sest kiluleivad ja muu söök vajas tegemist. Ühesõnaga olen välja vahetanud  köögitoimkonna vanema põlvkonna. 

*Ükskõik, mida ma teen, kus ma käin või olen, ikka on üks teema mõttes kogu aeg. See painab mind, natuke on see ka südametunnistus, samas jõuetus asju muuta, ka kaastunne ja hoolimine. Keeruline see eluke mõnikord. On asju, mida ise muuta ei saa ja kui veenda ka ei oska või ei saa, siis ongi nagu peaga vastu seina jooksmise tunne