*Uut kuud alustasin pikema unega. Jäägu see vana kuu nende vanade pahameele ilmingutega kus seda ja teist. Ka minu ihujuuksur mainis, et ära nüüd sellesse kinni jää. Küllap kostusin ka temale liiga virisev. Igatahes mured kurdetud ja uue hooga edasi.
*Aga mis uue hooga. Ka tänasesse päeva jagus ebameeldiv uudis, mis mind küll isiklikult ei puuduta, aga korda ikka läheb. Kabinettide vaikuses võetakse vastu otsuseid, teadmata kohalikke olukordi või täpselt adumata, mida otsus teisele inimesele tähendab. Mina ütleks, et konkreetsel juhul anti allakäigu treppi esimene aste kätte ja edasi astu kas edasi ülespoole või astu sellelt esimeselt astmelt tagasi. Uusi uksi selles paigas ei ole. Võtan väga südamesse neid halbu uudiseid.
*Arutame veel asju, et kes mida kaasa võtab ja kokku pakib. Oleme end taas teele asutamas.
*Kodumaist elu jäi vahele nädalake ja peale ka. Ootasin seda aega väga ja õnneks ta tuli. Rändasime ühte maailma nurka kokku ja taasnägemine tõesti pigistas pisara välja. Kõik see vaevarikas teekond oli seda väärt ja mu hinges on suur tänu.
*Igatahes kiisu armastab mind kõige rohkem või on tema see ainuke, kes oskab oma tundeid välja näidata. Olen üleni ära lakutud ja üle nühitud. Aga kodus õitsevad lumi- ja märtsikellukesed ning linnud laulavad kevade laule. õues on kenad päikeseilmad ja laskesuusatamise šhou oli tore. Eile juba punnitasin The Killerit vaadata, sest tahaks ju teada, kes see killer siis ikkagi on. Ja tasapisi tulevad meeltesse taas kodused ja töised kohustused. Nii alustasin õmblustööga, mida pikalt edasi lükkasin ja lükkaks veel, kui kannataks. Aga laps ootab ja see on suur argument.
*Iga päev need hooldekodu jutud ja vanainimese häda-viletsuse jutud. Kuidagi iseenesest keerleb vestlus nendele teemadele. Natuke frustreeriv, aga paratamatu. Paratamatu oli ka ühe tühja jutu levitamine, sest seda esitati mulle nii veenvalt ja uskusin siiralt seda ülekohut. Aga võta näpust, temal oli vist valikuline kuulmine ja kuulis ainult poolt tõde. Võtsin isegi tema mure ka oma mureks, aga tuleb välja, et mure on küll, aga teise nurga alt ja laimukampaania pidanuks olemata olema.
*Nägin esimest liblikat, oli kirju, mis ende kohaselt tähendaks ,et igav see suvi ei tule. Täna oli nii suurepärane ilm ning selle puhul esimese asjana hommikul toppisin talve joped kapi sügavustesse ja edasi asjatasin terve päeva õues, tehes vaid laskesuusa pausid. Õhtuks oli vill peos ja selg kange.
*Kes sel nädalavahetusel selga kangeks ei saanud, see õues e käinud. Olid imelised ilmad. Peremees kärpis õunapuid ja mina vedasin oksi. Tuuseldasin vaarikate vahel ja panin esimesed redised mulda. Pärast talveund oli nii palju indu, et töö lendas käes. Värskenduse doosi sai kasemahlast ja igati tore kevade algus on olnud.
*Õhtuti näpud sügelevad, otsin seda õiget maandavat näputöö ideed, aga hetkel ei tule miskit mõistlikku meelde. Elamisse lihtsalt enam ei mahu isetehtut või õigemini, selle kontsentratsioon saaks liiga suur.
*Läksime päälinna tohtri manu, kes arvas mind uurimise kõlbulikuks. Taas üks häiriv koht juures, sest ei tea, mida need geenid siis lõpuks ütlevad. Lihtsam on ju elada kotis, aga teisalt…
*Suusapidu lõppes minu meele järgi, Lagereid on minu armastus. Jaa Bo´d ka, aga see ülim ülistamine mulle ei istu. Nii et hinges väikene tühjus, sest taas üks hooaeg lõppenud, ja kuigi uut lubati oktoobris, siis seniks on asendustegevust vaja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar