Jaanuar kulgeb omasoodu. Pakane, mida natuke sai nagu
oodatud ja natuke ka kardetud, on mõnda aega püsinud. Külmataat pitsitab põsed
punaseks, nina lausa puna-sinisekirjuks, linnud on tulnud kodulähedale, ja ikka
natuke kibeleb ka kui ei ole võimalik õue minna. Tegelikult kibeleb väga, sest õues
on pakase ja päikesega ülimalt ilus. Puud
on juba pikemat aega kerge lumekorraga kaetud ja õnneks pole ka tuuli ja torme
olnud, mis selle ilu hävitaks. Vaatamata väikesele haigusevimmale võtsin kätte ja läksin õue, pühapäev ju, kas see värske õhk ikka nii halvasti mõjuda saab.
Kui laupäev on tavaliselt asine kodutööde tegemise päev, siis
pühapäeva tahaks alati veeta. Asi ongi
veetmises, kuidas sa midagi veedad. Kas lased kõigel lihtsalt niisama omasoodu mööda
voolata või saad sellest iga oma keharakuga osa. Meelde jäävad ikka eredamad
olemised, kui oled kas pingutanud, panustanud ja pärast rõõmustad, et
võtsid kõike vaevaks- mida siis iganes.
Üritasin mõelda, millal oli minu viimane pühapäev, mille ma
tõesti veetsin nii, et see on talletunud mällu…. Ja jään hätta, järelikult ma
ei olegi teinud seda päeva millegagi eriliseks. Küll meenub näosaate vaatamine
ja kaasaelamine. Jah meedia teeb meie eest ise mõne töö ära või täidab oma
saamatuse aset :(
Eilsel pühapäeval üritasime „ilma soojemaks kütta”, tegime
väikese lõkke, põletasime juba sügisest ootama jäänud oksi. Selle tegevuse
juures hakkas silma puuladvas paistev „teine
lõke” - päike oli ka oma lõkke teinud. Fotograaf ma küll eriline ei ole, see
lõke oli tegelikkuses oluliselt nähtavam seal kase ladvas, aga mõte on vähemalt
hea, eks päike ka üritab ilma soojemaks kütta, lihtsalt muud jõud on hetkel
tugevamad. Kas selliselt pühapäeva veetminegi pikemas plaanis meeldejääv on,
aga see hetk oli küll tore.
No jah, pannkoogid võiksin ikka ka pühapäeva plaanida, siis
oleks üks ühtne tervikmälu pühapäevadest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar