pühapäev, 26. jaanuar 2014

Eriline pühapäev ehk kuidas veeta pühapäeva



Jaanuar kulgeb omasoodu. Pakane, mida natuke sai nagu oodatud ja natuke ka kardetud, on mõnda aega püsinud. Külmataat pitsitab põsed punaseks, nina lausa puna-sinisekirjuks, linnud on tulnud kodulähedale, ja ikka natuke kibeleb ka kui ei ole võimalik õue minna. Tegelikult kibeleb väga, sest õues on pakase ja päikesega ülimalt  ilus. Puud on juba pikemat aega kerge lumekorraga kaetud ja õnneks pole ka tuuli ja torme olnud, mis selle ilu hävitaks. Vaatamata väikesele haigusevimmale võtsin kätte ja läksin õue,  pühapäev ju, kas see värske õhk ikka nii halvasti mõjuda saab. 

Kui laupäev on tavaliselt asine kodutööde tegemise päev, siis pühapäeva tahaks  alati veeta. Asi ongi veetmises, kuidas sa midagi veedad. Kas lased kõigel lihtsalt niisama omasoodu mööda voolata või saad sellest iga oma keharakuga osa. Meelde jäävad ikka eredamad olemised, kui oled kas pingutanud, panustanud  ja pärast rõõmustad, et võtsid kõike vaevaks- mida siis iganes.
Üritasin mõelda, millal oli minu viimane pühapäev, mille ma tõesti veetsin nii, et see on talletunud mällu…. Ja jään hätta, järelikult ma ei olegi teinud seda päeva millegagi eriliseks. Küll meenub näosaate vaatamine ja kaasaelamine. Jah meedia teeb meie eest ise mõne töö ära või täidab oma saamatuse aset :(

Eilsel pühapäeval  üritasime „ilma soojemaks kütta”, tegime väikese lõkke, põletasime juba sügisest ootama jäänud oksi. Selle tegevuse juures hakkas silma puuladvas paistev  „teine lõke” -  päike oli ka oma lõkke teinud. Fotograaf ma küll eriline ei ole, see lõke oli tegelikkuses oluliselt nähtavam seal kase ladvas, aga mõte on vähemalt hea, eks päike ka üritab ilma soojemaks kütta, lihtsalt muud jõud on hetkel tugevamad. Kas selliselt pühapäeva veetminegi pikemas plaanis meeldejääv on, aga see hetk oli küll tore. 



No jah, pannkoogid võiksin ikka ka pühapäeva plaanida, siis oleks üks ühtne tervikmälu pühapäevadest.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar