Üks hetk elust...

 

Raamatud on köitnud  ja inspireerinud mind kogu minu teadliku elu. Nüüd, juba "teises nooruses" olen ma valmis taas  vaimustuma lisaks muule kirjandusele ka  lasteraamatutest. Seekord  ajas mind elevile ja nostalgitsema  Rose Lagercrantz´i ja Eva Erikssoni „Minu õnnelik elu”, mis räägib ühest väikesest tüdrukust Dorast, tema koolitee algusest.

Selle veidi nukraalatooniga, aga siiski lapselikult rõõmsa raamatu lugemine andis tõuke ja kutsus mind meenutama minu esimest koolipäeva, mis oli natuke ootusärev ja hirmutav, aga samas pidulik. Läksime emaga kahekesi koos ja jalgsi (koolitee ei olnud pikk). Vanasti käidi üldse emade-isadega koos vähe, lapsed mängisid omi mänge ja minu arvates lastega lihtsalt olemise aega eriti ei võetud. Ja olgem ka ausad, kolhoosiaegse inimese elu seda ka ei võimaldanud, olid ju koduski olemas veel lehmad ja lambad ja sead. Millal emadel see aeg pidi olema, et lapsega (nagu tänapäeval öeldakse) kvaliteetaega veeta. Ilmselt just sellepärast mulle see emaga koos minek nii väga hästi meelde on jäänudki. Mina läksin kooli, kus ma eelnevalt kedagi eriti ei tundnud. Ema hakkas ühe tädiga rääkima, kelle laps ka esimesse klassi tuli. Ja sellepärast ma istusingi klassiruumi minnes kohe selle ema tuttava tädi tütre kõrvale. Ema muidugi pärast ütles, et miks sa tema kõrvale istusid, tema oli silmas pidanud kedagi teist võimalikku minu pinginaabrikandidaati. Küllap andis mulle mingi turvatunde see, et minu ema tundis tema ema. Pinginaabrid ja võib öelda, et ka sõbrad olime ikka mitmed aastad. Hiljem millegipärast (ilmselt minul) tuli puberteet ja valisin teised sõbrad. Aga ega me siis tänapäevalgi võõrana üksteisest mööda ei kõnni, aga jah, sõprust kogu eluks sealt välja ei kasvanud. Ilmselt ikka ema teadis, mis mulle hea oleks olnud. Tegelikult see ema valitud pinginaabrikandidaat on minu sõber ka tänases päevas, mis sellest et ka kaugel ja kohtumised harvad.

Vot selline lugu, mis kasvas välja raamatuloost, sulaselge nostalgia.