Raamatud on köitnud ja inspireerinud mind kogu minu teadliku elu. Nüüd, juba "teises nooruses" olen ma valmis taas vaimustuma lisaks muule kirjandusele ka lasteraamatutest. Seekord ajas mind elevile ja nostalgitsema Rose Lagercrantz´i ja Eva Erikssoni „Minu
õnnelik elu”, mis räägib ühest väikesest tüdrukust Dorast, tema koolitee
algusest.
Selle veidi nukraalatooniga, aga siiski lapselikult rõõmsa raamatu lugemine andis tõuke ja kutsus mind meenutama minu esimest koolipäeva, mis
oli natuke ootusärev ja hirmutav, aga samas pidulik. Läksime emaga kahekesi
koos ja jalgsi (koolitee ei olnud pikk). Vanasti käidi üldse emade-isadega koos
vähe, lapsed mängisid omi mänge ja minu arvates lastega lihtsalt olemise aega
eriti ei võetud. Ja olgem ka ausad, kolhoosiaegse inimese elu seda ka ei
võimaldanud, olid ju koduski olemas veel lehmad ja lambad ja sead. Millal
emadel see aeg pidi olema, et lapsega (nagu tänapäeval öeldakse) kvaliteetaega
veeta. Ilmselt just sellepärast mulle see emaga koos minek nii väga hästi
meelde on jäänudki. Mina läksin kooli, kus ma eelnevalt kedagi eriti ei
tundnud. Ema hakkas ühe tädiga rääkima, kelle laps ka esimesse klassi tuli. Ja
sellepärast ma istusingi klassiruumi minnes kohe selle ema tuttava tädi tütre
kõrvale. Ema muidugi pärast ütles, et miks sa tema kõrvale istusid, tema oli
silmas pidanud kedagi teist võimalikku minu pinginaabrikandidaati. Küllap andis
mulle mingi turvatunde see, et minu ema tundis tema ema. Pinginaabrid ja võib
öelda, et ka sõbrad olime ikka mitmed aastad. Hiljem millegipärast (ilmselt
minul) tuli puberteet ja valisin teised sõbrad. Aga ega me siis tänapäevalgi
võõrana üksteisest mööda ei kõnni, aga jah, sõprust kogu eluks sealt välja ei
kasvanud. Ilmselt ikka ema teadis, mis mulle hea oleks olnud. Tegelikult see
ema valitud pinginaabrikandidaat on minu sõber ka tänases päevas, mis sellest
et ka kaugel ja kohtumised harvad.
Vot selline lugu, mis kasvas välja raamatuloost, sulaselge
nostalgia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar