Hommikul jooksuga garaazi, jooksupealt uksed kinni, autoga vurinal
tööni ja sealt jooksuga tööle. Õhtul sama ring tagasi, väikeste vaheldustega. Kui
toiduvaru tahab täiendamist saada, siis ikka jooksuga poodi ka ja sealt
mittejooksuga autosse (kes nende kottidega ikka joosta jaksaks). Aga
sellegipoolest, vaatamata pidevale jooksmisele oli jaanuar üks ääretult pikk
kuu. See on mulle koguaeg näinud nii.
Võib-olla on selles süüdi kevade ootus, teadupärast on ju ootaja aeg
pikk ;) Ja jooksma sunnib ikka see „prr, oi kui
külm” aeg.
Kui kindad on kaotatud, siis tuleb need asendada uutega. Minu laps nüüd kõige hullem kaotaja
ka ei ole ja kui ongi nii juhtunud, siis on ta ikka väga-väga kurb. Igatahes
ükspäev see juhtus. Ega siis midagi, lõngakorvis tuli teha veidi inventuuri ja
hakata kuduma. Kuna neid poiste lugusid siin ennegi kuuldud, kellele ei sobi
lõngavärv ja kellele mõni triip, siis enne alustamist ikka pidasin
läbirääkimisi. Sinisega oldi nõus. Sobiva jämedusega musta lõnga kera oli õige
ahtake, sellepärast ei julgenud erilist mustrit aretada, aga kaks lõnga ikka
olid ikka olulised just kinnaste soojaandmise mõttes. Ja kes neid mustrisoovegi
alati teab, läksin ikka kindla peale välja.
Lõng siis kodustest varudest, aga ilmselt mingi villase
segu, sest sellest lõngast kudusin kunagi tütrele vesti, mille tema pesi
nukuvestiks :D Must lõng ka täiesti tundmatu koostisega, aga ebaühtlase jämedusega, samas näis hästi soojaandev. Vardad nr 4, millele
silmi randmes 9, edasi 10.
Oli kiire kudumine ja soojad on nad tõepoolest.
„Prrr- oi,
kui külm” aeg kestab veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar