Roosamanna

Väike viiruseuss on meie pere suurte kallale pugenud, maadleme kaasaga mõlemad väikese palaviku ja ebamäärase olekuga. Ainuke terve, pere pesapoeg on sunnitud puud tuppa tooma ja peab end olude sunnil suurena tundma. Tegelikult ta vist ongi juba päris suur, lihtsalt pesamuna näib emadele liiga kaua beebi. Üritan nii väga sellest sündroomist lahti lasta, ei saa ju igavesti „roosamannatama” jääda.  Sellepärast pean võitlema iseendaga ja meeles pidama, ning eks poegki annab märku. Alles hiljuti öeldi, et ära ütle issi, ma ei taha enam. Ma siis enam ei ütle. 

Minul muidugi ka see päris-mitteterve olek ei lase vardaid klõbistamata jätta.  Kuna meil kaasaga kahepeale on kolm pesast väljalennanud tibu, kellest kaks on juba sellel talvel uued mütsid saanud, siis tuli (et võrdsus majas oleks) ka kolmandale müts kududa.  Läbirääkimised värvitooni ja tutistiili üle said tehtud juba varem.

Lõngaks võtsin kahekordselt Steinbach Wolle Jumbo 20% villa ja 80% polyakrüüli, vardad 5,5, et müts parajalt paks ja kohev jääks. Ühekordne kudum oleks talviseks mütsiks lihtsalt liiga hõre ja sooja vaevalt et peaks.Kokkuvõtteks tuli selline kohev roosamannavahune müts.