Ahjus küpsevad peamiselt õunakoogid ja hilisõhtul on juba tont põõsas - need on kindlad märgid suve sügisepoole liikumisest. Samas õues on veel soojapoolne ja ümberringi pakutavate kultuuriprogrammide arv on nii suur, et raske on valida, kuhu minna ja kuhu mitte. Selline dilemma oli laupäeval. Valida oli Tätte kontserdi ja augustiunetuse vahel. Tättet ma just ei fänna (aga seda "kõik saavad kalli" oleks küll tahtnud näha), seega otsustasin olla unetu. Ma ei teagi, kas mere lähedus ja palju rahvast mõjutasid seda, aga isegi öösel oli Pärnus soe. Või tuli see ürituse positiivsest aurast, igatahes väga mõnus oli. Palju rahvast, aga tunglemist ei olnud, kõik kulgesid mööda Supeluse tänavat rahumeelselt. Tore oli näha elusuuruses Eesti kuulsusi rahvaseas kulgemas (minu laps oli õnnelik, oi nägin Ithaka Mariat ja Ženja Fokinit). Valitud esinejad olid läinud täkkesse, Silver Sepp, Curly String - no mida sa hing veel tahad.
Mul on lihtsalt kahju, et kõik varasemad suved olen selle ja paljud teised üritused lihtsalt maha maganud. Isegi järgmise päeva kudenud olemine ei pane mu meelt muutma - ikka tuleb minna kui kusagile minna on.
Hiljuti kurtis üks töökaaslane, et tahaks minna soojamaa reisile, aga ei saa, kuna Eestimaa suvi on ilus, siis ei taha minna ja sügisel ei saa minna ja muid põhjusi tuli ka riburadapidi otsa. Eks me kõik otsime endale mingeid vabandusi, aga need vabandused kipuvad olema sellised vingerdused, et "loll kes vabandust ei leia". Eks ma isegi olen jätnud minemata mõnikord näiteks telesaate pärast või ohkinud mõnel muul põhjusel. Aga viimasel ajal olen hakanud aru saama, et kui teha midagi siis täna ja kui minna kusagile, siis ka täna. Ja seda just sellepärast, et "kõige kallim on inimesele elu, see antakse talle vaid üks kord ja seda
peab elama nõnda, et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate
pärast …”
/Nikolai Ostrovski/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar