Kevadiselt

Vaatasin just möödunud aastate aprilli postitusi ja lugesin kokku mitu ilma üle vingumist. Tuleb välja, et igal aastal sama jama. Kord soe ja siis külm. Hetkel on selle külmema poole kord. Eestimaa vaheldusrikkus.

Vaheldust pakub meile ka meie oma kalamees, sest kalatoite on menüüs rohkem ja ükskord juhtus nii, et kalasööta oleks võinud ka ise süüa. Nimelt külmkappi avades vaatasid igalt riiulilt vastu vaglad. Millegipärast olid nad oma topsist väljapääsenud. Vaat millised ohud varitsevad kui keegi peres mõtleb õngekonksudega. Kala süüa on muidugi hea. Ja õnneks on minu osaks vaid selle roa valmistamine. Isegi vaklade kokkukorjamine on selle põhjustaja töö.

Siis tuli meile üks võõras kass. Ilus vöödiline, kõht nii tühi, et pures koera suurt krõbinat isukalt. Ka selle kalast söögi, mille meie pirtsakad kass ja koer ära põlgasid, oli tema tilgatumalt otsa söönud. Minu süda tahaks talle ikka ja jälle süüa panna, kuigi teised arvasid, et seda ei ole mõistlik teha, sest mis siis saab, kui tal pojad kõhus on. Igatahes olime mitu õhtut elevil, kuid kassikasvandust ka pidama ei taha hakata.

Veel on olnud võimalus riisuda, möödunud sügise lillejääke peenardelt kokku korjata, väikeseid kive murust koristada, vaarikapõõsast harvendada ning mõned pisiasjad vast veel. Linavästrikud pidasid katusel dialoogi ning kurekari lendas üle meie kodu, esimesed värvilaigud võõrasemade näol on aiapottidesse istutatud ning esimesed redised on tärganud. Kena kevad.