Kevadest ja ilmadest, lastest ka

Ilmad on olnud sel kevadel nii ilusad, et liblikad, mesimummud ja lepatriinudki on end peidukohtadest nähtavale toonud. Sookured juba huikavad ja linnud laulavad kevade laulu. Ei mäletagi, kas kunagi nii vara on meil  kodus kõik korralikult riisutud olnud, vist mitte. Seekord olen kõik platsid jõudnud üle rehitseda, õunapuuoksad on saetud ja praht põletatud. Virkust soosivad need ilmad.

Muidu on tegemisi üsna mitmel rindel. Kask jookseb mahla, seega rändan kaks korda päevas metsa ja varud rändavad omakorda sügavkülma.   Õuegrilli hooaeg on avatud. Tütreke algatas. Testisime mitmeid erinevaid valmisgrilli maitseid, põllult sai lisandiks juba murulauku ja kraaviäärest naati. Kõik maitsesid head, ka minu tehtud peedisalat ja õnnestunud kurgipurgi valik keldrist (kõik kurgid ei ole head, huvitav, miks küll?). Samuti oli tema algatus osaleda restoranipäeval. Valik jäi Umberto restoranile.  Polegi ammu sellist kunstipäraselt seatud roogi maitsnud. Igatahes mereannid maitsesid hästi ja üleüldse oli kõik suurepärane, ka küüslaugujäätis. Kohvide maailmast oli mul teadmata, mis on macchiato, seega sain ühe n.ö sõrmkübaratäie mõrudamaitselist kohvi. Nüüd siis tean, et see macchiato ei ole minu jook. Aga restoran oli muidugi tore, vaade õhtusele Pärnule ilus ning ega me väga sageli sellist oma aega ka eriti ei ole võtnud. Seega läks kõik täie ette.

Täna on aga pesamunal esimene tööintervjuu. Eks muidugi närv on sees, sest need esimesed on ikka hirmutavad. „Kui küsitakse, mis on sinu halvim iseloomujoon, siis ma küll ei oska vastata“, arvas ta hommikul. Ütlesin, et mõtlen sellele ja annan talle teada. Kõike ei taha ju tööpakkujale öelda ja ennast on üldse väga raske analüüsida või õigemini, endale on raske neid vigu tunnistada. Ja kui oma vead kõik ridamisi letti laduda, võib ju juhtuda, et nii vigadega mind ei tahetagi tööle. Iga algus on raske. Aga kui ikka tõepoolest alguseks läheb, siis on ju see ka omamoel algus mullegi, ja seegi on raske.