16: neljapäevast neljapäevani

 

27. Ilm nöögib isegi potipõllumeest.  Olen kraad pottidest kangem ja oman päris põldu. Täna vaatasin, et osad vaod on veega täitunud, samas lubab ka öökülma. Proovi siis midagi kasvatada, kui põllust saab vete- ja liuväli korraga.

28. Kudusin ja kuulasin loengut. Tahan ja pean on varemgi teemaks olnud, kuid mõnikord on seda meeles hoida raske ja siis on hea, kui korratud saab.

Mõnikord mõtlen, et minu puhul võib unustamine olla juba normaalne nähtus, sest ealine lugu, aga täna tõdesin taas, et noorus veel hullem. Isegi korduv unustamine ja sunni hoolsamaks hakkama. Vist ei ole vaja ka, sest abi lendab alati kohale, siis ei olegi vaja pingutada.

29. Kitkusin suure kärutäie võililli jms rohtu ja selle hunniku kärutasin komposti, mis tundus mulle nii toidu äraviskamise moodi. Oleks siis üks jänku või kitsekegi, kellele see sisse sööta J Meedia pasundab palju toidu raiskamise teemadel. Ise ma küll aru ei saa, kuidas saab toitu kaotsi minna? Tänase õhtusöögi kombineerisin eilse ülejääkidest ja sügavkülmast võetud õuntest valmis kook, mis oli tänane.

30. Ilus ja päikeseline ilm lasi isegi õues einestada. Kuigi me selles suhtes väga virgad just ei ole (kõik tuleb õue vedada ja vaeva tuleb topelt näha), siis uus grill vajas katsetamist ja pühapäev ka. Õues söömine on erilisem, see on umbes sama, et võta võileib kaasa ja mine matkama, võileival on ka hoopis teine mekk.

31. Omas mullis olemine mulle mõnikord meeldib. Täna mõtlesin selles mullis olles välja omast arust mitu asja, kuid kas nad ellu ka saavad. Eks näis. Perepojal on nüüd koolimull otsas. Isegi sahtlid võeti ette ja tehti vanast koolipahnast tühjaks. Loodetavasti ikka selle mõttega, et uuele ruumi teha.

1. Tänasesse mahtus nii palju toredat! Ärkasin varem kui muidu ja võtsin suuna pealinna. Korraline visiit kulges kenasti ja mõtlesin, et kuna ma juba siin olen, siis kohe koju tagasi ka ei tõtta. Otsustasin last tööjuures üllatada. Selgus aga, et tal vaba päev. Läksin siis kohvikusse ja Kadriorgu. Kohviku uksest tõmbas sisse hullutav kaneeli lõhn ja saiake oli muidugi ülihea ning väliterrassil istuda üle pika-pika aja ülimalt mõnus. Kadiorus olid pardid võistlusvalmis. Olin nende nägemisest nii elevil, et vau ma nägin parte J . Vahepeal selgus, et laps ei ole siiski minust kaugel ja kõndisime siis kokku ning läksime sööma. Maandusime taas õuealal. Seal aga patseeris-takseeris heas toitumuses kajakas. Nii kui meile toidud toodi, kajakas piloteeris ja tükike peekonit nokas einestama läks. Jälle elevust kui palju. Bussijaamas vaatasin oma sammulugejat ja kõnnitud oli ca 14 km. Jälle elevus, sest vau, nii palju, mööda linnatänavaid astudes ei saa arugi, kui kilomeetrid kogunevad. Õhtul olin vist ikka veidi väsinud ka, aga Anna Lutteri „Pärast kuut“, kutsus kuulama. Jälgin seda noort naist Instagramis ja mulle ta meeldib. Võib olla sellepärast, et  endal  pole kunagi sellist energiat ja julgust olnud, ja siis on selliseid vastandeid vahva vaadata.

Lõhn ei jäänud pildile :)

2. Tänasesse mahtus jälle palju toredat. Esmalt oli ilus-ilus ilm. Tööhommik algas tegusalt ja edasi osalesin ühes meeskonnamängus, ja see oli vahva, sest üle pika aja polegi niimoodi võistelnud ja lustinud. Vahepeal tuli joosta nagu väle põder, kuid laulda ja tantsida sai ka. Mida siis veel tahta J