Väike mõte

Kui seni oli õues aknast vaadates ilus piltpostkaart, siis  on täna ilus animatsiooniga piltpostkaart. Laugjalt langevad suured helbed. Nii et nüüd on õige talv alanud. -27 on asendunud -7, s.o peaaegu soe juba. Võib olla tuleb täna algust teha lumerookimisega, seni on see töö veel oodanud ja raamatulugemiseks on rohkem aega jäänud.

Lugesin Lootuse õunakooki, autor Fitzgerald, mis on vast mõeldud küll noortele, aga kes see hinges noorust kannab, see võib lugeda ka noortekaid ;). Igatahes kiusamise, kaaslastega manipuleerimise teema puudutas mind väga. Hakkasin siin mõtlema, kas tõrjumine, manipuleerimine, ära kasutamine puudutab vaid ainult lapsi ja noori. Vist mitte, täiskasvanute maailmas muudab ainult tõrjumine oma palge teiseks. Ilmselt kaaslast otse enam lükkama, tõukama ei minda, aga mingil moel on see olemas ka töö- ja muudes kollektiivides, näiteks mõni naerualune, keda on ikka jälle põhjust tagarääkida, ka siis kui põhjust ei olegi.  Imelik see inimese loomus.

Minu nägemuse järgi on kolme liiki inimesi: karismaatilised, keda on väike hulk, lipitsejad, kes on enamuses ja ponnistajad, kes on jälle vähemuses. On inimesed, kellele on jumalast antud selline karisma, et nad on tähelepanuväärsed, nad meeldivad kõigile, nende ideed lähevad kõigile korda, neid järgitakse ja neid võetakse ikoonina. Samas on teine liik, kes ponnistab ja tahab ka olla keegigi, tema ideed naerdakse seljataga välja, teda peetakse lihtsalt napakaks, kuigi võivad tema ideed olla isegi lennukamad ja avaramate väljavaadetega kui selle karismaatilise isiku omad, kuid tal puudub sisemine sära ja seda sära ei olegi võimalik kusagilt juurde tekitada. Siis on ilmselgelt olemas ka kolmas liik inimesi, n.ö lipitsejad, kes tahavad väga olla selle karismaatilise isiku moodi, järgida tema ideid ja saada nii tunnustust just selle karismaatilise isiku poolt, mis mõjub vast palsamina nende hingele. Selle vaese ponnistaja ideid ei ole in järgida, sest ta ei ole ju isiksusena ka  in. Samas kuulub ka see seljataga naermine, maha tegemine tõrjumise ja kiusamise hulka.

Sellistele mõtetele viis mind viimane lugemine. Keerulised need inimsuhted. Kes ma ise olen? Ei teagi. Võib-olla ikkagi see üks paljude hulgast ehk n.ö lipitseja. Mul on mõttes kaks inimest, ja ma hoiaks ikka selle esimese poole.

Nõukogude nelgid, sinised roosid ja suured lapid

Kahandasin kodust kangariiulit ja õmblesin uue voodipesu. Lapitöö tegijad rõõmustaksid kindlast sellise kangahunniku üle, nagu minu riiulil on. Minuga on nii ja naa. Ühest küljest ütleb minu kokkuhoidlik mina: tore on, kui varu on - voodipesu raha jääb alles, sest ainuke kulu on niidi ja elektrikulu. Teisest küljest on poes müügil niipalju ilusat voodipesu ja hing ihkaks mõnikord midagi ilusat ka. Mina oma tugeva värvigammaga kangaid, millest igat ühte on mingi jupp, kokku sobitada midagi eriliselt ilusat aga ei saa (oska), selleks on nad kõik liiga eripalgelised. Lapitööd saaks teha kindlasti, aga selline töö tuleks vast kõne alla siis, kui olen kord pensionär :P. Praegu vuristan kokku aga suuri lappe, nii paan korraga. Sobitasin siis ühte ja teist ning lõpuks said kokku nõukogude nelgid, sinised roosid ja tagasihoidlik sigri-migri. Nelgid on millegipärast minu silmis nõukogudeaegne sümboolika ja küllap on see kangaski nõukogude ajast pärit. Iseenesest nelk mulle meeldib. Ta on ilusa õie, hea lõhnaga, vastupidav lill, mis sümboliseerib minu arvates ka tugevat tahet, visadust ja vastupidavust.  Seda kõike läheb meil sellisel külmal ajal vaja ikka kordades palju. 

 

Liiga külm, et olla ilus

Nüüd kus väljas on külm-külm ja tegelikult ju oodatud talv käes, enam nii väga mõnus ei ole. Kogu ilu ja aur läheb soojategemisele, nii tuppa kui enesele. Olen ju teada-tuntud külmavares. Kusjuures külm on ka tööl. Kodus õnneks mitte, kuna katlakütja on hetkel kodus. Selgus, et tema jõudehetked hakkavad taas otsa saama, siis tuleb mul endal selle rolliga hakkama saada. Paraku olen aga väga vilets katlakütja. Puid panen sama moodi ja sama palju kui temagi, aga mina ei tea, kas ta loeb mingeid võlusõnu või teeb muud imevigurit selle töö juures, tema köetud tuba on alati palju soojem. Mina saan vee vaevalt leigeks. Kusjuures õpetaja on ta kõva, aga võlusõnu  ei avalda :D

Mingist ilust ei saa ka külmaga rääkida. Kuna tööjuures olen ühtses külmas temperatuuris hoitud, siis sulama hakkan kodus: põsed õhetavad, nina on punane, viimanegi ilunatuke on kadunud. Rääkimata sellest, et suur kampsun, kaela ümber mässitud sallid ja villased sokid ei ole just ka mingi peenutsev riietus.

Aga kui nüüd siin ennast kõrvale jätta, siis õues on tegelikult fantastiliselt ilus, selline karge ja härmas.

Netinakkus ja pikaealine sink

On ikka hea küll, kui keegigi meie perest oskab tähelepanelikumalt lugeda kui mina. Või vähemalt on keegi, kelle vilksti pealevisatud pilk märkab rohkem kui minu hetkeks vaatamine.  Sedakorda minu poolt aegunuks tunnistatud singilõigud osutusid tegelikult täiesti kõlblikuks. Ei olnudki 02.01 vaid 02.02. Õnneks taipas mees enne pretensioonide esitamist pakendit ise ka vaadata.  Tavaliselt on meil küll nii, et kui on vana, siis saab see lihtsalt ära visatud, mõttes kahjudesse kantud ja ennast kirutud, et ei ole hoolega kuupäevi jälginud. Seekord aga mõtlesin, et kaks päeva on säilivuskuupäev möödas, viiks ikka tagasi poodi.  Kaasa andsin mehele tagasihoidliku soovituse: ära siis kuri ole :D Hea et minu peale kuri ei oldud tühja käigu pärast :D Lõpp hea kõik hea :D Ja mis meil koguaeg funktsionaalsest lugemisoskusest räägitakse? Kiire pilk peale ja ülevaade olemas, olgugi, et vale – kusjuures see on neti nakkus, mis nakatab vist enamust - kerid hooga, vaatad siuhti üle ja juba järgmine leht ette?!

P.s  on muidugi  imelik, et üks sink saab nii kaua säilida???

Helgete lootuste ja ootustega

Uus aasta on juba kolmepäevane, esimesed väikesed jäljed on sellest juba maha jäänud.

Vana saatsime ära koduselt. Oligi kõige lihtsam ja kuidagi pidulikum ka. Enamuses sain kõik plaanitud aasta-viimase-päeva tegevused vana aasta sees ära tehtud, ainult triikimata pesu hunnik tuli kaasa uude aastasse. Ikka uuelt lehelt tahaks alati uut alata, sestap tulid toad puhtaks küürida, ihud ka, et ei mustusekübetki kaasa uude ei tuleks. Vaid toidulaud pidi olema kaetud nii, et ka uude aastasse jaguks kõike. Selle tarvis küpsetasin kringli, prae ikka ka, kuid ega midagi erilist ei teinudki, kehva(laisa)poolne kokkaja nagu ma olen. Saluudid vaadatud ja omalt poolt üks latern lendu lastud – uus aasta oligi alanud. Soovid jäid küll peale kirjutamata, aga sellele tarkusele tulin liiga hilja. Tegelikult oli natuke mure ka selle laternaga, mis eeldaks lendutõusmiseks ikka täielikku tuulevaikust, sellel ööl oli aga väike tuuleke, nii et latern kerkis ja pani vuhinal üle metsade ajama. Kui aga meie maja tagant möödus veel üks selline, siis rahunesin maha – me pole ainsad lollid :D

Esimesel päeval lugesin palju. Selle tarvis tegi mees õuemaja kaminasse tulegi, et äkki mina tahan istuda. Nüüd tahtsin küll. Tule paistel külm ei olnud, kellade kõlinal lugesin seni, kuniks varbad külmetama hakkasid.

Muidugi tuli ka Helisev muusika  üle vaadata, puhas nostalgia ju. Mulle eriti, kuna mäletan väga selgesti, et käisin seda emaga kinos vaatamas. Kino näidati vanas kultuurimajas ja see võis isegi olla esimene kord, kui mina kinos käisin ning peab ütlema, et ega emaga koos kinos käimisedki olid samuti väga harvad nähtused,  lihtsalt aeg ja võimalused olid sellised.

Eile tegin vaatamata külmale tuulele, kohe pika-pika õuetiiru. Vähemalt talv on kohal, kuigi harjumatu, alles nädal tagasi oli +10, nüüd vaat et -15.  Aga langeb helbeid langeb ja vähemalt kõik on valgem. Nii et helgete lootuste ja ootustega uude aastasse.