Sügise tunnused

Vaatamata sellele, et ilmad on meil veel suvised, tajusin täna hommikul ärgates, et minu jaoks on ka sügis täiega kohal - voodist oli end  külm üles vedada. Peale selle annavad sügisest aimu taas käivitunud  Hommiku TV, mis annab hea stardi päevale; päevad on lühemad ja õhtul maandun oma tugitooli järjest varem; telerist on alanud sügishooaja vanad tuttavad ja uued tundmatud saated; kärbsed on alustanud massilist pealetungi ja trügivad iga hinna eest tubadesse, nii et piits peos on põhiline abivahend oma häirimatu oleku tagamiseks. 

Ja veel peale peale selle  on sügis mõnusalt õunalõhnaline, saab ju neid ikka usinasti kokku korjata ning komposti kärutada. 

Siis on sügisel märja mulla ja niiskuse lõhn, näiteks kasvuhoone muld on ammu ilma kastmatagi liigsest niiskusest kokkukleepunud ning puhta jalanõuga sealt juba välja ei astu. 

Veel on kodukask kenasti kollasekirjuks muutunud. Suvikõrvits annab tublisti saaki ja põllul lokkab üks vastik umbrohi, võõrkakar.   

Viis päeva nädalas on vaja olla papakoilaadne ärataja: „kas sa oled üleval“ ja viis päeva nädalas on vaja olla  taksojuht: „bussijaama palun“. 

Sügise lähenemisest oli vist sassis ka üks hiiglama suur vaablane, kes meie aknale öövarjus koputas ja palus luba sisenemiseks. Kui koputatakse, tuleb ju tuppa lasta. Hiljem muidugi kahetsesin oma mõtlematust, sest väike putukas sumises  ähvardavalt mööda elamist ja käivitas suures inimeses paanika „mõtle kui ta nõelab“. Kuna nõelamisehirmus polnud minust tema maha lööjat, siis oli ta hommikulgi köögis olemas, kuid õnneks taltsamas olekus ja enam ei tiirutanud ringi. Avasin veranda ukse ja loodan, et nüüd on ta läinud. Tegelikult  lasin ta kassipähe tuppa, kobistas vastu akent ja mina lootsin, et meie kiisu on oma rännakutelt tagasi. Sügisepoole peaks kassil ka rohkem aru pähe tulema ja ta võiks tajuda rohkem oma lemmiklooma staatust.  

Suvise sõidu meenutus

Puhkus ammu läbi, suvigi otsakorral, aga käidud-nähtud kohad saadavad mind ikka kauem kui see hetk. Seekord oli kange tuhin minna Soome maale, just maad, mitte linnasid vaatama. Piletid broneerisin aegsasti. Mineku hommikuks oli poiss varustanud end täislaetud läpaka ja mõne filmiga, mees kalatarvetega ning mina ülejäänud reisiks vajalikuga, kuid nagu meil ikka juhtub, siis alles pärast väikesi viperusi sai meie reis teoks. Viperuseks kujunes seekord üks unustamine, mille tõttu tuli teha ümberbroneering. Õnneks oli see võimalik ja iial ei tea, milleks see hea oli, (üritasime niipidi mõelda) üksteist ei süüdistanud ja mõttetuid sõnakõlkse lendu ei lasknud.  Ainult (kõigest) natuke aega, raha ja tühjalt sõidetud kilomeetreid läks raisku.

Kuna ümberbroneering tähendas hilisemat sinna jõudmise aega, siis oli meil tempo seal maal muidugi kiirem, aega vähem, kuid käidud said kõik need kohad, mis mõttes valmis mõeldud.

Soome on looduse poolest väga ilus maa, need järved ja väikesed künkad ja orud, kohati ka nagu piltpostkaart, mis ei jää palju alla Norrale. Põhja poole sõites muutus maastik ka mägisemaks. Olen kogu aeg mõelnud, et Lapimaad tahaks küll näha ja reisi teisel päeval astusime oma jalakestega Lapimaale. Lugenud olin eelnevalt, et pärast Rovaniemit nii 100 km hakkab loodus muutuma ja nii ta enam-vähem oli ka. Maastik muutus soisemaks, üks raba ajas teist taga ja kuused muutusid ahtamaks, kased jändrikumaks. Kuigi me sõitsime Tankavaarani, siis usun, et see tõeline tundra jäi meil ikka nägemata, kuid sellegipoolest nägime põhja-põdrad ära. Sellised armsad loomakesed, kes tuterdasid uimaselt maanteel. Kerisime kord ka autol akna alla, et prooviks pai teha, aga siis pani loomake endale kiirema käigu sisse ja läks oma teed. 

Väga hea mulje jättis kullamuuseum Tankavaaras, kus saab ise endale väikese tasu eest kulda pesta. Üldse oli sinna kokku kogutud kogu kullatootmise ajalugu ja vaatamise aega oleks seal kulunud tunde, kui kõik korralikult läbi uurida. Meil nii palju aega ei olnud, meie vaatasime pilguga üle. Rovaniemi Santa Claus land oli kommertsilik koht, kus käis kõva ehitus, mis saavat valmis selle aasta novembris. Tore koht siiski, põhja-polaarjoon ka seal samas. Lihtsalt ringivaatamise eest raha ei küsita, kuid ahvatluste eest küll. Meid ahvatles ostma üks kena jõuluvana ja siis veel mingit nänni oli ka vaja. Koju saab postkaardid ka saata, mida me ka tegime.  

Kuna meie käigud on alati spontaansemat laadi, siis ööbimiskohti meil broneeritud ei olnud, kuid kämpimiskohtades telgi koht oli alati olemas. Ilmselt oleks võinud ka suvalise järve kaldale oma telgi püstitada, aga hea on, kui hommikused protseduurid saab ikka teha tsiviliseeritud korras ja Soome kämpimisalad olid selles suhtes väga korralikud, olemas nii söögitegemise, pesemise, kui ka pesupesemise võimalused. Ja minu meelest ei olnud kallis ka. Üks öö Sodankylä  majutusalal maksiks meile 4-le (üks on auto) 22 euri. Teisel ööl olime juba Soome lääneservas Kalajoki telkimisalal, mis oli megasuur ala Põhjalahe kaldal, õigupoolest on tegemist kõige põhjapoolsemate liivaluidetega, kuis saime telkida 32 euri eest. Aga koht ise oli super ilus, vaatasime, kuidas päike loojus merre ja seda hetke andis kuidagi kaua oodata, sest päike kavatses sealkandis loojuma hakata alles veidi enne 24.00. 

Viimasel päeval käisime ka ühe linnatiiru Kokkolas ja siis seadsime suuna juba kodu poole. Kui jalg juba Soomemaal oli ja me kõik teame, et seal on IKEA, siis oli vaja ikka sealt ka enne laevale sõitu läbi minna. Eks esialgu oli tunne, et mis kes kus, mitte muhvigi ei saanud aru, kust selle kauba kätte saab ja kuidas ostlemine seal käib. Aga suu on peas, siis saab ju küsida, et mis ja kuidas. Seega paar nagi moodi asja ja uus pann said koju veetud.

Nii et sõitsime maha ikka ohtralt kilomeetreid, kuid see, mida nägime, oli neid kilomeetreid ka väärt. Minule jäi mulje, et kõrvalisemad külad ei ole seal nii kõrvalised kui meil. Tootmine, lõbustus, meelelahutus oli kuidagi ühtlasele maapeale ära jagatud. Tundus täiesti suvaline koht lääne piirkonnas, kust vaatas vastu näiteks tivoli.  Samuti on maanteede äärne infrastruktuur vast rohkem väljaarendatud, meil see kuidagi ei taha edeneda. Igatahes olen mõnda aega veel vaimustuses.

Tegin tööd

Koristasin eile kuurialust, põletasin paberi- ja papisodi, lõikasin kuivanud lillepealseid, istutasin sügislilli potti, korjasin saialilli, ube, kurke, tomateid, ja mul oli väga tore. Umbes nii, et tegin tööd, aga vaeva ei näinud, lihtsalt toimetasin, koer sabas sörkimas, ja asjad edenesid. Kuur sai korda, lillepeenrad kenama välimuse ja põld tühjemaks. Nüüd saan aru küll ühest tuttavast naisest, kes kogu aeg räägib, et tal on eriti palju tööd ja mida kõike kasulikku ta oma päevade jooksul ära teeb. Tehtud töödest jääb  alles paganama hea tunne. Tunnen end peaaegu nagu kangelane, keda võiks pärjata medaliga töövapruse eest ;)