Linik vanaemaruutu

Lihtsalt heegeldamise pärast heegeldasin liniku. Puuvillasest heegelniidist. Kodus oli ühte roosat ja kahte värvi halli niiti, ja lihtsalt niisama heegeldasin vanaemaruutu, kuni sai niit otsa ja linik ka enam-vähem paraja suurusega. Otseselt vaja mul teda pole, aga midagi pidi ju tegema. Teleka ees ei saa niisama istuda. Nüüd üks ese majapidamises juures. 

Broneeritud õhtud ja naistepäev

Teisipäeva õhtud on mul broneeritud, nimelt siis vaatan peaaegu alati ETV õhtuseid filme. „Paksem kui vesi“ sai eile otsa, asemele tulev Durreli lugu on juba midagi helgemat ja rõõmsamat. Need on vist ka ealised iseärasused, kui sa enam ei taha tapmist, tagaajamist ja roppustest tulvil filme vaadata. „Paksem kui vesi“ mulle siiski meeldis, vaatamata selle süngele sisule – valede võrk keris üha suuremasse puntrasse kokku, kuni see oligi lahti harutamatu. Mulle valetada ei meeldi, võib olla mõnikord valetan ja seda ka vaid iseendale, kui hindan oma võimeid üle ja loodan hakkama saada millegi sellisega, mille ees on mul südames hirm. Hetkel on see hirm olemas. Sisendan küll endale, et keegi mind ära ei söö, maha ei löö, vaevalt et mu üle naermagi hakkab, aga kui ma oma hirmu hindan, siis on see vist hirm ebaõnnestumise ees. Pean veel sellega tegelema.

Täna on naistepäev. Minu lilled, kolm roosi, olid juba eile laual. „Maga täna kaua ja ole ükskord aastas proua“ seega minule ei kehtinud. Aga olulisem on muidugi see, et olen ikkagi jätkuvalt mehe meeltes olemas: ta mäletab ja peab meeles.  Ja kui tõde tunnistada, siis saan mõnikord proua olla küll, kui väga tahan. Enamasti ma ei tahagi. Lihtsalt tore on, kui saab rahulikult õhtul mõne kudumise- ja telekatunni veeta nii, et mina olen puldikeeraja. Broneeritud aeg tavaliselt on mõjus :D

Täna on ka kolmapäev, ja kolmapäeva õhtud on mul samuti broneeritud, „Pilvede all“, mille üle ma irisen ja „Naistevangla“, mis on hirmus ja põnev ühteaegu, nii et olen valmis kannatama ära lühema uneaja.

Uus "kutu"

Viimati, kui ma viitsisin end käsile võtta, õmblesin endale uue hommikukuue. Kapis kangast oli ja mõtlesin, et peab õmblema!  Seni kasutasin mehe kuube, mis nüüd on äkitselt noorsandile parajaks saanud. Kui kangas ja õmblusmasin on olemas, ega siis pole ju ometi vaja poodi rutata. Nii et üks õhtupoolik ja uus kutu olemas. See „kutu“ oli ühe armsa vanainimese väljend uue riideeseme kohta. Kangas on soe flanell, eriti oluline on „soe“, sest hommikul on tekialt välja pugeda veel veits vilu. Aga kevad läheneb, päikese võim on kasvanud ja ise olen ka rahul.