Õhtud oleks palju mõnusamad, kui
süüa tegema ei peaks. Aga kaks näljast kahejalgset, pluss veel kaks näljast
neljajalgset ootavad. Neist kaks esimest küsivad konkreetselt: mis täna süüa on.
Üks neljajalgne tuletab end auh-iga
meelde veranda akna all ja teine neljajalgne läheb hulluks kui kilekoti
krõbinat kuuleb, sest sellest krõbinast võib loota kala. Tavaliselt krõbiseb
siiski mingi muu kott ning kräunuja peab pettuma, kuid ootel on temagi.
Parim söök minu jaoks on hands
free toit, mis jätab aega samal ajal millegi muuga tegeleda. Selline on näiteks
makaronivorm: valan klaasvormi paki makarone, mille hulka segan ühe
külmutatud köögiviljapaki (hernes+porgand+brokoli), singitükid ja et makaronid
ikka pehmeks ka saaksid, valan selle krempli üle piimaga, millesse oli lisatud
ka kaks muna. See vorm maitses meile kõigile v.a kräunuv neljajalgne.
Kuna käsil on projekt: sügavkülm
tühjemaks, siis eile õhtul valisin sealt kokkamiseks kanatükid, külmutatud
kõrvitsa ja tomati tükid. [Minu praktiline meel käseb mul sügavkülma panna ka
tomateid (viilutatud) ja kõrvitsat (tükeldatud)]. Kartulid ja küüslauk on endal
samuti olemas, nii et valmis ca 2,00 maksev toit. Kartulitest sai kartulipuder.
Kui esilagu mõtlesin, et panen kõrvitsa ka kartulipudrusse, siis lõpuks läks
kõrvits siiski kastmesse, sest kartsin, et kõrvits muudab äkki kartulipudru
kahejalgsete sööjate jaoks liiga magusaks. Kastme tarvis panin pannile
tükeldatu kanatükid, kõrvitsa (mõlemaid umbes võrdselt), lisasin ohtralt
küüslauku ning kõige lõpuks hautasin külmutatud tomatiga (nr 2 topsitäis), kuni
kõrvits muutus püreeks. Kuna kõrvits on meil mittemarineeritud kujul peaaegu
soovimatu toiduaine, siis veidi kahtlesin, et kas meie kahejalgsed ikka söövad
sellist lisandit kartulipudru kõrvale. Aga võta näpust, sõid küll ja tõepoolest
maitses hea. Nii et võib teinekordki ausalt, ilma valetamata, kõrvitsat toiduks
pakkuda. Neljajalgsetele küll ei pakkunud, sest küüslauk ei sobi neile.
Tööjuures saab alati nädala
viimasel tööpäeval öeldud esmaspäevani, ja millegipärast tundub meile kõigile,
et see „esmaspäevani“ kostub järgmine kord liiga ruttu, et alles sai nii öelda kui juba jälle on selle ütlemise kord. Aga väljas on kevad, vähemalt
täna. Väikesed eeltööd algavaks aiahooajaks on tehtud, lilleseemnekesed
mulda külvatud, neist lobeelia on isegi oma ninad välja pistnud. Katuseta
kasvhoonesse külvasin ka redised, seda lootusega, et ehk tärkavad ikka varem
kui muidu. Üks aianurk on puhtaks riisutud, õunapuud lõigatud, oksad põletatud,
teisisõnu: eelhäälestatus suuremateks kevadtöödeks on olemas. Või mis suurteks nii väga ikka. Püüame ikka
tasa ja targu, oma võimete kohaselt. Sest on ju nii, et plaane võib teha, aga
keegi mujalt juhib ja plaanid võivad lörri minna. Hetkel see lörri ajaja on
sekkunud, loodan, et ta siiski ei ole tugevalt oma kanda kinnitanud. Seniks
tuleb hamstrikombel kogutud tagavarad hävitada ja natuke praktilisemalt
toimetada ning säilitada optimissimus. Kõlab ju hästi. Oma sisemuses olen aga
igavene paanitseja. On ju selge, et töö maapealt pole otsa saanud, aga vot, kui
see järg on hetkekski käest läinud, siis on tunne nagu oleks midagi kindlat
kadunud. Loogiline on, et viletsusepajukil ei taha keegi elada, küllap ka need,
kes seda siiski tegema peavad. Mina saan õnneks „esmaspäevani“ veel öelda ja loodan, et kaua-kaua.
