Kooli alguse puhul

Arvutasin siin, et 1. septembriks on astreid nopitud ja lastele kooli kaasa pandud nii paarkümmned korda. Mõned aastad vahelt küll vist sümboolselt, sest ilmselt ülikooli lilli kaasa ei võetud, gümnaasiumisse vast vanim laps ikka võttis. Teise kool oli lihtsalt selleks liiga kaugel.

Seekord olid jälle astrid, ning õnneks olid nad ka kenasti oma parimas õitsemise vormis. Nii et ikka oli emal ka pidulik tunne ja ikka oli ema see, kes hilistel õhtutundidel õpikuid paberisse pusis. Seda tööd ei ole ma kohe kindlasti nii palju aastaid järjepanu teinud, kui astreid noppinud. Tüdrukud olid ise tragid ja said üsna kiiresti hakkama jõupaberi ja teibirulliga. Poeglaps on aga tänapäeva laps ja ilmselgelt ära hellitatud. Hakkama saamisest ei maksa enam rääkida, küll saaks. Aga eks minagi olen see tüüpiline, kes läheb kergema vastupanu teed, ei viitsi vaielda ja puid-maid jagada. Nii et kes hellitab, ikka ma ise, ja isa ikka ka, ja vanaemagi pisut. Mis tähendab seda. et traditsioone ei riku ka meie armas vanaema, kes saabub alati esimesel septembril tordiga. Maitses väga hea. Üleüldse maitsevad kõik koogid liiga hästi.

Viimaste aastate ilmataat järgib oma traditsioone, kui saabub september, siis tuleb ära võtta kõik suverõõmud, k.a suvesoe. Ega seda sellel aastal just väga palju ei olnudki, aga ega kurta ei ole ka midagi. Minu jaoks sobis ajastus väga hästi. Eile korraldasin oma suveriideid, et mida ei kanna, see läheb silmaalt kaugemale. Ja kaugemale tuli tõsta ikka üsna mitmed seelikud-pluusid, mis selga sellel suvel ei saanudki, sest lihtsalt ei olnudki nende ilma.

Nüüd aga peame end uude rutiini sisse elama. Kella peale bussi peale, kella peale tööle, ei mingit jokutamise aega. Tahab täitsa harjumist, kui pikalt kodus oldud. Igatahes harjumatus on maksnud end kätte juba paari vimkaga.

Puhkuse protokoll

Olen sel suvel end hästi palju korranud, s.t tallanud samu radu, käinud samades kohtades, teinud sarnaseid tegusid, söönud turvaliselt tuttavaid sööke ja lugenud ühelaadseid raamatuid.

Nii olen sattunud kodukülla rohkem kui korra. Ühel sellisel korral panin varbad koduranna vette, istusin kivil ja kuulasin merd. Ainsateks rahu rikkujateks ja hirmu külvajateks kaks NATO hävituslennukit, kes tegid madallende just mööda rannajoont. Ma ei tea miks, aga mind tõmbab kohe väga meri enda poole. Ma lihtsalt pean saama suvel mere juurde. Aga palun ilma ehmatusteta. Need lennukid olid tõepoolest hirmutavad.

Leia pildilt lennuk.

Siis käisin Pärnus turistina kordi kolm, mis tähendas tüüpilist promeneerimist ja kohvikutamist. Pärnu on alati suurepärane ja kui asju pole ajada, siis on aega märgata ka kõiki pitsilisi aknaid ja toredaid skulptuure, lillepeenraid ja rohelisi parke.

Ka mõnele kontserdile olen sattunud, mis koosnesid seekord naisinimestest koosnevatest esinejatest. Ilveste õed olid super toredad. Nad on ehedalt nii ilusad, istusin esimeses pingis ja lihtsalt vaatasin, imestasin, imetlesin. Läbi kiriku akna paistsid õhtupäikesekiired, mis muutis nad kollaste seelikutega haldjateks. Muusika muidugi ka.

Lugesin mitmeid raamatuid, kus tegevuse asemel on kulgemine. Ei midagi erilist ja ei midagi kaasakiskuvat, vaid sellised vaiksed ja rahulikud lood, mida oli mõnus meie majakeses lugeda. Selletõttu sai ka aiamajake rohkesti kasutust. Tavaliselt ma unistan sellest, kuidas ma meie aiamajakeses loen.

No ja Lätita ka läbi ei ole saanud. Perereis oli seekord Riia loomaaeda ja Alfa keskusesse. Nii et väikestele lastele meeldisid ahvid ja lõvi, mulle jääkaru ning flamingod ja oma lapsele Alfast ostetud jope. 

Ja siis üks minu lemmikõhtu Valgerannas, mis sisaldas omasid inimesi, lõkkeid ja tümpsu ka. Kui välja jätta Riisalu lamedad naljad, oli kõik väga vahva. Vahvaim oma pesamuna, kes ei pidanud paljuks koos emaga olla kannatlikult lõpuni. Seega nägime ka ilutulestiku ära, mis oli üks kaunimaid, mida eales näinud olen. Lisaks muidugi see lummav sünkjas ja rahulikult lainetav meri.

Ja tegelikult on minu puhkuski pigem kulgenud. Tegusid suuri, mida tavaliselt puhkuse ajal olen lootnud teha, pole teinud. Ja tegudeks pean ma käsitööd. Millegipärast on nii, et kui on midagi oma kätega valmis tehtud, siis on paganama hea tunne. Sama head tunnet rohitud peenardest ei jää.  Hetkel otsin asendust selle tunde tekitajale, sest olen aru saanud, et mul ei ole vaja mõelda oma mõtteid läbi lõngakerade või kangarullide. Sest käsitöö toodab ka asju, ja asju meil juurde vaja ei ole. Kui, siis ehk üks kampsun ja pihikseelik ja …  

Ja käes on september, eks siis näis… 

 

Käbidega juurte juures

Nüüd on küll väga pikk arvutipaus olnud. Aga ainult arvuti, telefonis olen passinud rohkem kui mullu. See on nakkushaigus, tuleb tunnistada :)
Selle arvutivaba aja jooksul on ööd juba oluliselt pimedamaks muutunud ning puhkamine on saanud peaaegu ära puhatud. Ja eks juhtunud on ka nii mõndagi, see tähendab, et päevad on olnud nagu pärlid, mõni tuhmim ja mõni neist säravamast säravam. Viimaseid on vist ikka rohkem, sest pikalt oodatud aeg on kättejõudnud ehk teisisõnu laialivalgunud perekonnal oli võimalus veeta üle pika aja ühiselt aega. Nii on, et lapsed on füüsiliselt meie kõrvale laenuks antud ja kui nad on laiali lennanud, siis jääb alles vaid ootus. Aga kui ootamised on oodatud, siis rõõm on ka seda suurem.
Ja meil oli tore aeg, kas just täpselt nii nagu minul mõttes oli, aga kes siis minu mõtteid minu pähe näeb, kui ma neid välja ei olnud rääkinud. Ning pealegi, mõtted on ju kohandatavad.
Nii et käisime kodukülarannas ja siis veel ühes vaikusest pakatavas rannas, koduküla kohvikus ja koolis. Vaatasime ja nostalgitsesime. Juurte juures on vaja aeg-ajalt käia. Minul vähemalt ja tundus, et minu käbidel samuti. 

Kulgeb

Kuidas kulgeb lugemine ja logelemine? Kulgeb. Natuke ühte, natuke teist ja asjalikkust sinna vahele ikka ka. Asjalik tähendab mõned vaarikatopsid on läinud sügavkülma, mustad sõstrad on menetletud, peenrad on kobestatud ning kiviaiaääred on puhtaks katkutud. Lisaks veel kauuugelt saabunud külaliste esimene sats on võõrustatud, mis tähendab seda, et sellist inglise keelset mulinat ei ole varem meie õuepeal kuulda olnud. Kusjuures kass tegi kohe vehkat ja koer oli ka imestunud.

Kõige toredam osa puhkusest on muidugi olnud see, et sain üle pikkade aastate kahe ihule kõige lähema eksperdiga käia šoppamas. Valisime talviseks suursündmuseks kleiti. Olen kogu aeg olnud enam-vähem selline, et ah – pole vaja, ei viitsi otsida, sobivad vanad kleidid ka jne. Aga sellist võimalust, et oma ihuvili aitab valida, annab nõu ja lõpuks ka otsustab, seda ei saanud ju kasutamata jätta. Nii et proovisin terve hunniku ja ostsin kaks.

Aga täna tõin vaasi astreid, õhtud on millegipärast pimedamad ja traadile koguneb linde istuma. Vara veel või kuidas ;)