Vaatamata sellele, et kohtusin
suvel kõikide käsitööliste jumala või kaitseingliga (ma ei teagi, kumb ta on),
laulan ma endiselt vana nutulaulu ning kurdan, et ei valmi enam minu käte all
mitte kui midagi erilist. Mõtteid mul on, sest mõte on alati töös ja mõttelend
on üks kõige kiiremaid lende üldse. Nii et kujutluspildis valmib uus voodikate,
käteräti pitsid, uus kampsun ja isegi õmblen mõttes uusi kleite ja seelikuid 😂.
Tegelikkuses ikka teen ka midagi, aga rohkem harutan ja siis tunnen ise ka, et
materjal pole õige, ja muud sada häda, mis tegemistega kaasneb. Vaatamata sellele, et vinguda mulle ei meeldi, on see siiski vaid
minus endas olev ving.
Ühel päeval võtsin pisiasjadel sabast, ja ütlemata hea
tunne jäi tegelikult. Sest ise tunnen, et elu peab edasi minema, kodu peab
kasvama ja arenema, asjad minu ümber võiksid kaunimaks muutuda, kasvõi
pisiasjade kaudu. Mõnikord on väikestest tegudest rohkem rõõmu kui
suurtest tegudest. Nii et õmblesin puuduolevaid nööpe ette, nõelusin sokikandu
ning valmis üks pisike ummamuudu rinnaehe. Koduses kolas leidus üks pisike
vilditud pallike, millele kuidagi haakus väga hästi natuke nahka ja pärleid. Ja
uus kaaslane – pisike Peetrike olemas.
 |
| Peetrike |
Interneti-ideid kollektsioneerin
ka usinalt, tegemisteni jõuavad need väga harva. Üks lihtne kapisisemuse
korrastamise lõks-nagi, on siiski neist tehtud. Igatahes toimib.
„Sul on täna kohe eriliselt hea
tuju“, ütles perepoeg, kui minu tehtud kringlit lõikas. Tuju tegelikult kringli valmimisele kaasa ei aidanud. Pigem valmis see põhjusel, et kappides haigutas tühjus, kuid siiski oli külmkapis piima
ja margariini, sügavkülmas pärmi ja marju ning kaneeli, jahu ja suhkrut leidus
ka. Ning sööma ju ometi peab midagi. Üldiselt on nii, et vead kotitäie koju ja varsti
on seda tarvis jälle teha. Aga kui pood asub pisut kaugemal, siis võib
selliseid päevi ette tulla, kus tulebki kõik kapisügavused läbi inventeerida.
Tuleb tunnistada, et tegelikult on kohale jõudnud ka kerge mõttetühjus. Ei mõtle millelegi, elan
veel reisimullis, vaatan ja sorteerin pilte, imetlen tehtud videoid ning end
tagasi lülitada on pisut raske ja nii on koduste kappide täitmine jäänud
tahaplaanile. Kui ikka paariks nädalaks (ja peale) on kodumõtted kõik
väljalülitatud, ega siis neid hoobilt sisse ei lülita. Ikka tasapisi. Eile juba
meenus poolejäänud raamatu sisu.
Ja ehk ka tuttavate radade
tallamine aitab. Vabariigi suur pidu jäi pidamata, eile jalutasin tuttavatel
radadel ja vaatasin lipuvärve.
Täiesti märkamatult on saabunud
märts. Levist väljas olek muutis ka taju ning aeg lendas enneolematult pöörase
kiirusega, kuigi teisalt näis ka terve igavikuna. Seda enam, et ära oldud
päevad olid elu väga edasi viinud. Nii
et naastes oli tööl palju uuendusi, ilm oli krõbedaks läinud ja jamad olid ka
nagu ootel. Minul silm, kaasal jalg ja lapsel käsi. Mis tähendab, et kõik peab
olema tasakaalus. Muljed on aga võimsad ning nende tuules purjetan kindlasti
veel aastaid. Ja kindlasti jutustan kõigile soovijatele. Neid jaguks kuulates
tundideks ja kui kirja panna, siis saaks seda juttu mõõta meetrites.
Vahepeal on aga olnud tegusad
päevad. Ja naistepäev oli ka.
