39. nädal

 

*Olen endale öelnud, et ma ei usu sellised artikleid nagu „17 eset, mida sul toas olla ei tohi“. Aga ometi tõstsin koera kujukese, kelle suu pärani lahti ja keel ripakil, ukse taha. 😀

*Kodused kommunikatsioonihäired. Meespool hoidis infi elektrikatkestuse kohta endale. Päädis see sellega, et tolmuimeja undas asja eest teist taga ma ei tea kui kaua. Kas terve selle 1,5h tunni, mil me jalutasime kutsaga või siiski vähem. Igatahes masin oli tuline, elektriarve kasvas ja tuba ka puhtaks ei saanud. See on tegelikult iga kord nii, kui sa tahad midagi hästi säästlikult teha, siis saad topelt.

*Paanikaosakond ei saa ilmselt mitte kunagi asjadest õigesti aru. Seekord oli teemaks Rändur nr 2, kelle asju ma ise meelevaldselt tõlgendasin ning kaasale ka nii serveerisin. Usalda-usalda-usalda ja ära dramatiseeri, ütlen ma endale. Pean sellest ütlemisest ka kinni võtma.

*Oli sünnipäeva pikendus või siis poole-aasta sünnipäeva tähistamine, igatahes käisin kevadise sünnipäeva kinkekaarti lunastamas pidulikul lõunal. Teletornis sai viimati käidud 30 aastat tagasi. Tuli meelde küll, kuid muutused on muidugi väga suured võrreldes toonase ajaga. Ütleme nii, et vau elamust ei jäänud, aga toit oli siiski maitsev, eriti magustoit, atmosfäär enam-vähem ning teenindajapoiss saab kõige parema hinnangu. Ilmselt ma järgmised 30 aastat siiski sinna ei kipu. Koduteel jäi ette IKEA, kus oli ostulaulupidu, rahvast metsikult ning ega sealt enne välja ei saa, kui oled enamvähem kõik läbi kõndinud. Teele ette jäi ka kaasa sõbra pere, kus oli ootamatute külaliste jaoks valvekook kapis ning alati armas olemine võtta.

*Tantsud tähtedega hooaeg pakub huvi ainult Ratase pärast, ülejäänud persoonid ei paku pinget. Ratase ees võtaksin aga mütsi maha, sest ta on oma rollist välja tulnud, tohutult pingutanud. Tahtejõud imponeerib mulle väga. Endal on vast seda ka kuigivõrd, aga tugevamate ja tublimate ees on mul alati austus.

*Istun teleri ees, kass põõnab süles ja aeg-ajalt nurub pai, mida ma talle ka võimaldan. Telekast kuulen juba mitmendat korda, et sõjakuritegude eest tuleb vastutusele võtta, mõistame sõja hukka jne. 7 kuud pole vastutusele võtjat olnud ja mida see hukkamõist kurjategijatele loeb. Ainult tühipaljas juttude maailm. Minu kassi paitamisest on ka rohkem kasu, kui tühjast sõnakõlksust.😊

*Läks nii, et minu selleaasta töö ja vaev porganditega läks mulla alla, tuli traktor, porgandeid ei märganud. Päris loobuda ma siiski ei taha ja olen käinud nüüd mulda sonkimas. Midagi saan korvi ka, sellised jupikesed, mis kindlasti loomulikus olekus ei säili. Seega juba mitmendat õhtut ma pesen ja kraabin ja tükeldan, et neid sügavkülma panna. Tüütu töö, aga jonni ma ei jäta. Urmas Vadi kuulates läks töö pisut libedamalt.

*Ikka porgandite puhastamise töö on käsil. Sõbranna ütles, et tema venitab end ja kuulab muusikat igal õhtul, võtab aega endale. Mul oli nii keele peal, et mis sul viga, elad korteris, aega küll, aga minul vaesekesel on terve majapidamine hallata, koer-kass hoolitseda. Sain siiski sõnasabast kinni. Ainult loll ei leia vabandust, need minu tööd ei ole ju ka mingid mastaapsed, mis segaksid endaga olemist, ma võin ju mõnele kodutööle otsa vaadata ja minna lasta. Valikute küsimus, ja ju oli tibake kadedust ka hinges, et tema suudab ja mina mitte.

38. nädal

*Hoian oma meelsuse endale, pole vaja tüli eimillestki. Olen tülide vältimise meister, kui selliseid võistluseid olemas oleks. Täna oleks saanud käe valgeks küll, kui oleksin vaid õige pisut lühema vaimse nööri otsas.

*Tiina Mälberg ütles OPis kuldsed sõnad: sõbraks saan pidada neid, kelle köögis olen käinud. Minul neid kööke väga palju pole, aga tunnen sama, kui kodus käinud ei ole, siis midagi isiklikku, lähedast jääb puudu. Ega ma nüüd siis sellepärast ka kodudesse end pressima ei hakka, aga enda koju võtan küll avasüli inimesi vastu. Ikka neid, kellega klapp on olemas.

*Paber suruti kätte ja öeldi, et sinu teema, räägi. Mul on ju jänku põues, kui esinema pean. Aga kui nii, siis nii, vastu ka ei vaielda. 😀 Korjasin oma vapruse riismed kokku ja tekkis endalgi küsimus, et millest mul see jänkuke või kus ta on. Olin julge ja ei kartnud kübetki, isegi oma peast ise oskasin juurde ilma puterdamata kõnelda.

*Ilus värviline sügis on juba, aga ainuke miinus on vihma vähesus. Täna maksis see end kätte, meie kaev sai tühjaks. Olin muidugi eelnevalt tarbinud ka usinasti. Õnneks pump jäi terveks. Maaelu mured, sa sõltud loodusest ja nii paljudest muudest asjadest. Aga see tuletas meelde kõik säästunipid ja küllap see vesi vaikselt-vaikselt kaevu juurde nõrgub. Ja ju millalgi vihm ka tuleb.

*Tahaks loota, et millegi lõpp on millegi uue algus. Imepisike ampsuke läks koos selle lõpuga minu rahakotist ära. Natuke olen ikka kurb.

*Kasutasin õhtust valget aega õuetöödeks. Lõikasin flokse ja kaevasin maad. Hea tööhoog tuli, aga pimedus lõpetas selle hoo ära. Või oli see ikkagi hea vabandus lõpetada?!

*Leigo järvemuusikal ei ole ma kunagi käinud. Sel suvel isutas kuidagi eriliselt, aga mis iganes põhjusel jäi see teostamata. Kuigi, et sel suvel oli terve Järvide kamp seal kohal ning mine tea, kuidas järgmised. Eile telerist vaadates oli kuidagi soe tunne ja samas ka nostalgiline vaadata, kuidas see kamp on kasvanud, arenenud ning kuidas nad ei ole endale mingit armuandmist teinud – nimi tuleb auga välja teenida, seda tuleb au ja väärikusega kanda.

37. nädal

* Kuulasin meie üksuse arengu ideid, mida esitati väga optimistliku ja lootustandva tooniga. Kui sellest rääkisin ühele muidu ju toredale naisele, oli vastustes vaid negatiivusus: kust selleks raha võetakse, kellele seda tarvis on, mis mõttega jne. Teisel vingujal on kogu aeg hirmus elu, kõik on halb ja paha, eesotsas peaministriga ning teised ministrid takka otsa. Issver-sussver, aga nii võib ka elada.

*Uus krimi annab reede õhtutele uut jumet. On pagana põnev.

*Kampaania korras korraldatud üritused mõni kord väsivad. Või väsin ise selle tuules. Igatahes tänane Maale elama ei pannud silmi särama.

*Poole ööni jutustamist, naermist, kaasaelamist, veinide lahendamist – oli meie armsa gängi kokkusaamine. Parim. Olime seda pikalt oodanud, sest koroona. Ja kui on mitu inimest, siis on iga kord ka aegade klapitamise teema. Omavahel saame kõik saladused, mida muidu rääkida ei taha, ära räägitud. No kas just kõik, aga need paar mitte nähtud aastat on nii palju meie eludes muutnud, et oli mida rääkida ja mida kuulata.

*Üks pidu võrdub järgmise päeva väsimusega. Nii ma end tundsin. Kiisu-kutsu lõimimiseks oli ikkagi jaksu, hakkab vaikselt edenema. Kiisu susiseb oluliselt vähem kutsa peale ja kutsa ei põgene enam selle väikese imeliku olevuse eest.

*Maailma ei ole võimalik parandada, teist inimest ei saa muuta, olen selle oma aastate jooksul hästi selgeks saanud. Püüan vaid ise olla normaalne, et kiirata pisut headust ja positiivust maailma tagasi. Kui mina olen rahulik, küllap ka teine inimene minu läheduses võtab oma üleskeeratud mõtetelt tuurid maha.

*Meil on juba mõnda aega rändur nr 2. Ootan neid kõnelemise aegu. Süda jääb rahule, kui kõik on korras, ja seda tema kinnitusel oli. Siiski hakkas millegipärast peavalu kerima ja kerima ning tuduaeg tuli juba kell kaheksa. Tahaks ju ikka teada, mis millest tuleb. Olen kindel, et Rändur mulle peavalu ei valmistanud.

36. nädalat

 

*Päeval oli energiat palju, ilmselt andis seda juurde ka ühe toreda onkli kuulamine, kes soovis väga oma suviseid reisimuljeid jagada. Ma tean, et ta elab üksinda ja tal ei ole eriti kedagi, kellega oma emotsioone jagada. Keegi ei peaks olema üksildane ja õnnetu ning olin rõõmuga nõus tema rõõmu jagama. Õhtune energia rakendus ebaküdooniatesse. Jõudsin nendega õnneks lõpule ja nüüd jääb vaid siirupi eraldumist oodata.

*Mõtlesin, et teen Itaaliast toodud linquelle pasta õhtusöögiks. Ilma internetiga ma sellega midagi teha ei oska, seega surfasin. Toetusin nami-namile. Asjata, sest mu peen pasta valmis küll söömiskõlbulik, aga isegi mina, kõigesööja, sõin seda pika hambaga. Kuidagi oskasin selle kõige kehvema retsepti välja valida. Kordamisele igatahes ei lähe, ja ega mul pole ju enam seda peent pastat ka.

*Otsustasime, et kodu ilma kassita on lihtsalt maja ja tõime endale varjupaigast kassipoja. Miks varjupaigast? Sest maailmas on palju õnnetuid kasse ja vähemalt ühte on meil võimalik aidata, on stamplause, aga nii see on. Uut kassi tahtsime niikuinii ja miks siis mitte aidata. Kiisu oli esialgu arake, aga laskis end ikkagi sülle võtta. See päev kuluski kassi paitamise ja tema imetlemise peale. Olime mehega mõlemad ametis. Kui õhtul kassi arvates „koll-koer“tuppa tuli, eelistas ta varjuda diivani alla.

*Selle aasta ahjuõunad olid veel küpsetamata. Tegin seda täna. Välja tulid imehead, sest või, rosinad, kaneel. Enda osale lisasin ka kõrvitsat. Selline armas kodune õhtu mõnusa maiusega. Tundub, et taas on kindlamad ja paiksemad rööpad maas: töö, kodu, trenn, telesaated, näputöö, raamaturutiin. Sobib, vähemalt praegu.

*Meil tandem sõbranjega töötab nii, et kord veab üks taga, siis teine. Seekord oli tema initsiatiiv „Ugala“ Kirsiaeda vaatama minna. Võtsin kutse vastu väikese skepsisega, sest ühte versiooni Kirsiaiast olen näinud, homme tööpäev, ja pimedas kojusõit. Aga kokkuvõttes polnud põhjust kahetseda. Omamoodi lahendus polnud paha, vaimustust ei tekitanud, kuid vigiseda pole ka millegi üle. Harju keskmine ja miks mitte.

*Sügisene ajagraafik on täiega kohal. Esiteks katel kütta, teiseks on õhtust aega vähe ja midagi suurt selle ajaga kodus ei toimeta, kolmandaks on 22.30 nii hilja, et tuleb magama minna, neljandaks teler lohutab ja naerutab, viiendaks näpud sügelevad. Teist korda nädalas samad mõttes, seegi on märk sügisest.

*Oli kena sügisõhtu, tuuletu, soojemapoolne – seega käisime kutsaga päikeseloojangu kõnniringil. Ilus oli. Ikka veel on need samad rajad armsad ja ilusad, see vist ei muutugi. Meie väike kondine kiisu on kenasti kodunenud, vaid kutsa on veel veidi kohutav ja igaks juhuks tuleb mõnikord susiseda. Rõõmu toovad need kaks toredat olevust tohutult.

35. nädalat

 

*Kartsin, et mu töölauale on ämblikud juba võrgud kudunud, aga ei, hoopis üks seade oli minu ära unustanud ning vajas pisut uuendamist. Eks mu ajugi vajas kerget restarti, sest mälust oli nii palju asju puhkuse ajal puhkusele jäänudki. Aga muidu oli tore päev.

*Kui õue läksin, tegi kutsu niuks-niuks. Sain aru, et ta kibeleb jalutama. Pole me päris hea mitu nädalat oma tiire teinud. Kuumaga oleks koerale olnud see kõnniring liig. Tänaseks on kuum üle läinud ja vabandusi polnud, seega läksime. Mul on nii hea meel, et mõistame üksteist nii hästi.

*Aktsioon kreegid. Loodus on sel aastal nende viljadega helde. Tegin moosi, ja seda lootusega, et ehk keegi natukene, kasvõi tsipakene soovib kaasa võtta.

*Vaatasin „Eesti matuseid“ ja samaaegselt tükeldasin õunu ning pidasin hoidistamise plaane. Kõlas kuidagi nii selle filmi sisuna, kus eestlased orjavad ja hoidistavad, sest eluaeg on nii tehtud, sest kogu aeg peab olema tagavara, nii igaks juhuks, äkki tulevad hullemad ajad. Oma hoidistamise järge ootavad veel viinamarjad, ebaküdooniad, arooniad. Lisaks veel õunad, kreegid, tomatid vajaksid mingil moel säilitamist. Ja küll on miskit veel, mida läheks äkki vaja ja mida hea talvel võtta.

*Võtan ju vastu kõik, mida pakutakse, kuigi endal nii väga vaja ei olnud. Seega jälle kaevasin, et sügislilled saaks mulda pandud. Lõpetasin töö jumala hämaras. Aga elekter, tulebki vast pimedas veel õues koperdada, siis tuleb vast arve ka väiksem.

*Õhtutunnid on õhukeseks jäänud. Puhastasin ebaküdooniaid ja rohkem sinna mitte midagi ei mahtunudki. Isegi selle tööga ei jõudnud lõpule. Öö tuli enne peale.

34. nädalat

 

*Kui pool päeva on aega viidetud, siis teisel päeva poolel tuleb end kiiremini liigutada. Aeg tiksub puhkuse lõpu poole ja mõni koduheaks-plaan veel pooleli. Seega kaevasin nii, et mättad lendasid ja asi hakkas sealt maalt edenema, kui lõpetasin mikrosuuruses klaasikildude kokku korjamise. Jäägu nad sinna, kus olid siiani.

*Anna Lutter teeb vahvaid kotte kirjaga „Ema on kandev jõud“. Tunnetan seda oma suurte lastega koos olles ikka veel. Olen nõus nende heaolu arvestades leppima vähemaga, olen nõus tegema rohkem, olen nõus ebakõlade mahavaikimisega, olen nõus haarama härjal sarvist ja tegutsema, et asjad kiiremini ja ökonoomsemalt sujuks, olen nõus olema kandev jõud kui vaja. Täna oli mind vaja.

-Jalutasime maha üsna pika maa, mulle meeldib kärutada. Ühtlasi jäi pilk peale kaunitele aedadele, uhketele hoonetele ja autopargile. Olime Kakumäel.

*Kartulivõtmisel on teatud püha maik man. Isegi, kui see maalapp, mis seda vilja kannab, ei ole suur, on see tegevus ikkagi kuidagi eluoluline ning saab paljudes jutuajamistes ka ära märgitud: kas teil kartul võetud? Meil on J Meie olime koju korraldanud suured lapsed ja siu-vips see töö tehtud sai. Teist sama kaua pakkisin aiakraami kaasa ja õuegrill lõpetas ilmselt ka selle aasta õuessöömise hooaja. Kui just vananaise suve ei tule.

*Mässasin täna ka pool päeva lillepeenardega. Mõni mees ütleks, et mis nende lilledega nii palju jamada, tulu ei tõuse. Minu mees on hädas muruniidukiga tiirutamise pärast. Nüüd siis pingutan selle heaks, et ei peaks tiirutama. Täna arvasin, et mis see mõni taim istutada on, kuid millegipärast tunnid läksid ja kõiki mõeldut ma istutatud ei saanudki, sest lisaks istutamisele tulevad ka ümberistutamise mõtted. Kusjuures igal aastal vaatan, et ei, hoopis nii võiks olla. Mees pole veel öelnud, et naine, otsusta juba ära.

*Internetis oma elu väga palju jagajale elan kaasa kahele. Ja mis nüüd, mõlemad lahutavad. Mõlemal on lapsi tosin ja igaüks neist nagu väike rosin. Üks neist lahutajatest on võtnud jalgealla kohtutee, teine sellest ei kirjuta, küllap on siis leitud kuldne kesktee, kui sellist asja üldse eksisteerib. Ühel naisel osutus mees jobuks, teisel muutus mees vennaks. Esimese lahutuse põhjust ma isegi mõistan, sest alkohol on saatanast ja ebaadekvaatse inimesega asju ajada, lapsi kasvatada, õnnelik olla ei ole reaalne. Teise puhul olen hämmingus. Ilus elu ja siis tekib ei tea kust lahkukasvamise jutt. Mis asi see lahkukasvamine üldse on, miks te lasete sellel juhtuda? Ma kahtlustan, et elame väga paljud n.ö vendadega, sest aeg ja argielu võtavad kire endale, armastus muutub harjumuseks ning lõppude lõpuks peaks olema oluline hea läbisaamine. Armastus on ka tõlgendamise küsimus. Venda ju armastad ka. Eks armastuski on ajas muutuv. Igatahes on kahju lugeda, et üks ilus (näiliselt ilus) abielu jälle upakil.

*Kui ärkasin, näitas termomeeter -2,8, kell oli 7 ja päike juba säras. Maa oli kaetud hallaga ning minu lillekesed olid külmakaisutuse rüpes. Sel aastal lõppes varakult peiulillede, tsinniate ilu, kuid kõige rohkem on kahju näpistatud hortensia õitest, neid vahupalle on ta ka näpistanud. Põllult vedasin kokku kärutäie kurgi, suvikõrvitsa, tomati taimi, nendega on sel aastal kõik. Oleks ju võinud natukenegi veel.

*Pool päeva peavaluga veeta on raske. Vahepeal oli tunne, et ma üldse ei suudagi olla. Ainus mõte oli kodun tekk ja padi. Kannatasin. Kui koju jõudsin, pidin katlasse ka tule tegema, sest ega tekk ja padi ei aita, kui toa sooja vaid 15 kraadi. Kodus hakkas valu siiski taanduma, kuid otsustasin ikkagi diivanil tukkumise kasuks.

 

33. nädal

 @Selle suve viimane reis, kinnitan endale. Aga kes teab? Igatahes olin jälle teel, seekord kolleegidega. Istusin tuttava kamraadi kõrval, mis tähendas, et teekonda, kust ja kuidas me sõitsime, ma ei märganudki, juttu jagus ja jäi üle ka. Ja tore oli ka, nagu alati. Minu lambis põleb iga linn ja küla, saati siis Viimsist rääkida. 

@Plaani pidasin küll, sest muinastuled, aga kui olin päev läbi õuepeal toimetanud, adusin, et kodune saunaõhtu on parim.

@Mõnusalt soe, võtsin päevaplaani ujumise ilusas sinises karjääris. Õhtul sinna jõudsin ka, see tähendab, et jõudsin viimasel minutil, sest homne ilmateade lubab sooja lõppu. Ja kõik loodusemärgid näitavad ka, et selline soojaperiood on selle aasta viimane. Ka puhkus on kohe kohe lõppemas ja on aeg hakata mõtlema käigu vahetusele s.t sisestada sügisene käik.

@Klõpsisin monotoonselt telerit suht hilja õhtul ja pilk jäi peale saatele, mille puhul mõtlesin küll, et jumal sa näed ja ei mürista :D tütarlaps valis endale viie palja mehe keha hulgast endale kaaslast. Need valitavad kehad olid esialgu kastis, s.t ülakeha nähtamatu, alakehad paljad. Kes ei imponeerinud, see saadeti saatest välja. Enamvähem nagu lihaturul.

@Uus projekt käsil, kaevan jälle. Ühest aiakülastusest sain inspiratsiooni ja üks puhkus võiks ju võrduda ühe uue lillepeenraga. Kaevetööd annavad meil ohtralt klaasikilde, roostes naelu välja. Kuid toreda ümmarguse raudkuuli leidsin ka. Igatahes on kaevates alati kullapaja leidmise võimalus olemas ja sellepärast on seda põnev teha. Väike trenn ka muidugi, ja eks neid kasutegureid uuel lillepeenral on veel. Näiteks kahanev niidetav pind.

@Pakkisin kõik ühte kotti, et siis plaanitud peatustes need riburadapidi maha poetada. Koostasin lausa ajagraafiku, et kodukülla mines kõik külaskäigud jm käigud loogilist teed pidi käidud saaksid. Kotti pakkisin külakosti, kellele tomateid, kellele reisilt toodud nänni, kellele olin lihtsalt kuller. Oli tore kohtumisi täis päev taas kord. Ma kohe pean olema kursis endise koduküla eluga, lapsepõlve kodukandi inimeste eludega, mulle läheb see korda ikka veel.

Autotermomeeter näitas täna vaid 13 kraadi üleeilse 28 asemel. Rand oli inimtühi, vesi juba sügishalli värvi, linnud rivistusid traatidele, põldudel olid alles vaid kõrred ja üle pika aja sadas vihma.

@Käisime Võiste puukoolis vahupalle (hotensiaid) imetlemas ning koju tulin ka mitme istikuga. Õues oli aga väga vilets suusailm. Haigutasin terve päeva. See hallus ja vihm ei sobi mulle. 30 on parem kui 13. 13 kraadi puges mulle kontidesse ja raske oli ka tekiall sooja saada. Õhtune trenn õnneks aitas pisut