Aasta 2022 tänu

 

Aasta 2022 on otsa saanud, s.t on ära elatud kogu selle täiega, mis ta pakkunud on. Ja pakkunud on ta palju, nii head kui halba. Alustan negatiivest poolest, vast siis jääb see halb maha, kui kõik kiirest ära rääkida. Sõjast ei saa üle ega ümber. Inimkannatused puudutavad väga. Ei taha seda endale isegi ette kujutada, ja tegelikult ei oska ka, sest kogemust õnneks ei ole. Morjendab aga see, et hoolimata üsna lähedal asuvast sõjast, on ka rahuajal inimesed vaenujalal. Ka meie pere ühes lülis tekivad raevukad vestlused riigikorra ja halva Eesti elu teemadel. Üritan eemale hoiduda, aga mõnikord juhtun kuulaja olema ning siis ma ei mõista – ei mõista seda raevu, vastasseisu, hinnanguid. Ei mõista ka seda, et eriarusaamade pärast öeldi enam-vähem lahti oma sugulusstaatusest?

Kuid suures plaanis olen ikkagi tänulik. Oli väga tegus aasta. Kõige õnnelikum olen pisikese piiga üle, olen saanud teda aeg-ajalt ka nunnutada, kas just piisavalt, aga ikka võimalusi mööda. Ka teiste llastega on ka klapp olemas, oleme Lotemaal käinud, loomaaias, kohvikus.

Meil on peres Rändur nr 2, elan talle väga kaasa. Õnneks olen nii suutnud, et seoses temaga murekoormat siiski ei kanna, muretseja nagu ma olen, on see isegi üllatav. Ning lisaks on meil uus kiisu, kelle tempude järelt koristamine küll alati ei rõõmusta, kuid nunnum pool kaalub siiski vaekausil ülespoole.

Minu aasta vau oli Imagine Dragonsi kontsert Riias. See emotsioon püsib mul meeles veel kaua. Vaatasin suure heldimusega, kuidas noor jumal vihmas laulab ning oli võimatu mitte kaasa laulda.

Minu aasta teatrielamus oli „Läbi kõikide elude otsin sind“ Tõstamaa mõisas, aga väga meeldis ka suveetendus „Kolm musketäri“. Tegelikult olin iga etendusega rahul, sellist n.ö mõttetut ei trehvanudki.

Olen tänulik sõbrannaga Lõuna-Eestis tuuritamise eest ja perele Rooma reisi eest. On mida meenutada.

Lugesin 50 raamatut, mida pole väga palju ja ega väga vähe. Enim meeldisid Lina Nordquisti Järgnen sulle ja Valerie Perrini Lilledele värsket vett. Ka Lenna raamat oli väga armas.

Oli väga ilus soe suvi. Seda soojust sai endale sisse ahmida mõnuga. Sai ujuda, rabas matkata, kodus rohida, lillepeenraid sättida. Avastasin enda jaoks jooga ja see on mulle juurde andnud nii palju energiat ja optimismi. Oli taas kord hea õuna aasta, aga ka kõik teised taimed jagasid meile oma saaki. Esimest korda kasvatasin kale-kapsast. Kudusin pisikesele piigale armsa kampsuni ning see kudumine õnnestus kuidagi kogemata kombel imehästi.

Olen tänulik, et mul on nii mõistlikud lapsed, hea kaasa, armsad ja toredad koer ja kass. Et ma saan oma eakate tädikestega vestelda, et mul on meeldiv töö ja kodune miljöö.

Uuelt aastalt ootan ikka tervist meile kõigile. Kui seda ei ole, siis ei maksa kogu maailma kuld midagi. Ma ikka mõttes loen neid palveid…. Mulle, sulle, talle. Head uut 2023. aastat!

Neljakümneseitsmes ja kaheksas

 

*Vist isegi mõistan veidi neid jalgpallihuligaane. Selliselt matšilt nagu oli Prantsusmaa-Argentiina mäng, saab ikka sellise poweri sisse ja kui siis mäng ei lähe soovitud teed mööda, ajab vere keema küll. Olin oma hinges Euroopa poolt. Kui need kaks kobamisi väravat järjest tulid, hüppasin ka nagu vaimust vaevatud üksinda kodus ringi. Rõõmustasin täiega ja hoidsin hinge kinni kui asi penaltiteni läks. No jah, läks nagu läks lõpuks. Teine olla on ka igati austusväärne.  

*Võlumaa on läinud selleks korraks. Oleksin olnud valmis veel lund lükkama. Nüüd aga kahanevad lumevallid kiiresti ja väljas on nii libe, nii libe. Trauma pole veel paranenud ning sunnib topelt-ettevaatusele. Sellistel kukkumise hetkedel tahaks paluda sammu korduskatset.

*Eilsele libedusele oli jätk. Jäävihm. Auto oli paksu korra all ning andis ikka kraapida. Näitasin rändurist lapsele meie talve, tema oma vihmast suve. Tajusin tema jutust pisikest koduigatsusepoega. Aga aidata ei saa.

*Oli veider õhtu. Üks jõulune istumine, kus laud lookas, inimesed lahked, small-talk ja tõsisemad jutud olid päevakorras. Ka minul oli rääkida, aga ütlesin vaid repliike vahele. Nagu ikka, on seltskonnas alati keegi, kes domineerib ning ei tahtnud vahele segada. Aga need teiste loodki on sellised, millest saad iva endale välja võtta.

*Tegin voltimise näputööd, aga arvutamise koha pealt panin mööda ja nii sai valmis vaid hobuse kael, pea jaoks ruumi ei jagunud. Kuidas ma küll kogu aeg mööda panen, aru ma ei saa. :D

*Üldiselt oleme jõuluks valmis: piparkoogid, muidu koogid küpsetatud, liha marineerimas ning siis teatas osa kärjest, et nad on haiged. Hakkasin eos asju sügavkülma tagasi toppima, sest pooled sööjad on vähem. Eks nii on, et omi mõtteid peaks oskama kiiresti ümbermõelda - plaane võid ju teha, aga….

*Vahepeal on olnud jõulud koos kõigega, mis selle juurde kuulub: koristamist, kingituste pakkimist, söögilaua sättimist, saunatamist. Vaatamata sellele, et osa perest oli puudu, oli kuusealune kingipakke täis. Mõte töötab selles suunas, et kinkida pole niipalju tarvis, aga sellegipoolest on pakke avada tore. Meil on nüüd imearmas padi, uusi maitseid, minul uus kampsun ja veel pudi-padi.

*Teine õhtu teises peres vast ei läinud nii hästi. Miskit on muutunud, kas ma ise või siiski mitte, ma ei tea. Tajun mingit tõrksust, ning need nähvamised, mis kuuldavale tulevad, lähevad hinge. Olen vist hellik, kes paneb liiga palju tähele. Ma küll ei jaura kaasa, aga ikkagi…

*Kolmas päev oli osalt endale, osalt koerale-kassile-kaasale ja telerile. S.t laisalt tore päev.

*Libe on igal pool, selline uisuväli, et kui natuke ettevaatamatult astud, oled pikali. Aga pole viga, ainuke uisustiil, mida valdan, ongi uisutamine uiskudeta. Pühad on hinge laisaks teinud. Kui täna tuli trenni kutse, siis lootsin, et äkki ikkagi jääb ära. Aga ei jäänud, ja ajasin end kohale ning lõpuks oli igati mõnus.

neljakümnekuues

 

*Õues oli supper ilus, puud kaetud kerge lumelooriga ning on nii valge nii valge. Sain sellest osa küll enamasti vaid läbi aknaklaasi, sest tööaeg. Aga ilusam ikkagi.

Olen vist jätnud endast turvatunde looja kuvandi. Üks proua, mitte üldsegi väga tuttav, käis küsimas nõu, et mis mina tema olukorras teeksin. Arvasin, et ta on õigel teel oma otsustes. Kui üldse saab suhete teemal kindel olla. Endas võid ju olla, aga teine inimene.

*Tänagi jätkus talvevõlumaa. Lund kallab aina juurde ja lumelabidas töötab hoolega. Kõik jõudsin jonksu enne jalgpalli. Sõbranna entusiastlik kaasaelamine nakatas mindki. Šveits-Portugal, olen Šveitsi poolt. Miks? Ei tea.

*Kangelast mängima ei hakanud ja sõitsin bussiga päälinna. Teeolud olid kehvakesed ja buss hilines väga palju. Napilt jõudsin oma asjaajamisteni õigeaegselt. Pärast hängisin lapsukestega jõuluturul ja kohvikus. Turg oli ilus, aga ei üllatanud millegagi. Täidetud paprika söögikohas oli ülehinnatud ning jõuluturult ostetud ahvatlev maius maitses nagu tahke või, millele on kookost lisatud. Aga muidu oli tore.

*Iga päev lumelükkamise trenn. Veel pole tüdinud.

*Hommik võttis vastu uduga ja see udu maalis tõelisi postkaardilaadseid pilte. Üldse oli täna ekstra tore päev, kõik ettevõtmised sujusid hästi ja lisaks olime mälukas geeniused. Uhkuse tunne rinnus tõusis ja tegin endalegi mõne pähehüpanud vastuse eest pai.

*Kodu koristamise päev on viimasel ajal nagu aamen kirikus, laupäeval. Aga täna oli see ekstra teistmoodi, sest laskesuusatamine ja siis veel otsa jalgpall. Milline tugitoolisportlikkus on minus välja hüpanud :D

*Olin juba enne sõitma hakkamist mures, sest hoiatati tormi ja tuule eest, mis halvendavad teeolusid. Aga llaps vajas hoidmist, seega asusin varakult teele. Maanteel polnud täna häda midagi, aga ikkagi imen nagu käsn endasse neid hoiatusi.

*Hakkama ma ei saa võõras voodis magamisega. Kui kusagil monteeritaks selliseid väljalülitamise nuppe, laseks selle paigaldada küll. Tänaseks oli burgaa kohal. Turvalises soojas toas oli olla nagu vanajumala selja taga. Lapsekesega oli vahva, no nii armas oli olla, et selle kirjeldamiseks sõnu ei ole. Kui aga emme koju jõudis, läksin ka burgaad nautima - selline mõnus möll, mis puhub peast kõik halvad mõtted, muudab meele muretumaks ning hinge hardamaks. Paluks veel sellist möllu, aga ikkagi turvalisuse piirides.

 

Neljakümneviies

 

*Vahepeal mott täiesti kadus.  Mõtlesin, et milleks see kõik ja mis ma siin olen nagu salasuitsetaja: nurga taga ja omaette - et keegi ei teaks ega saaks aru  😀.  Samas endal on teinekord neid hetki, mis päevadest esile on trüginud, vahva lugeda. Asju tuleb ju teha eelkõige enda pärast, mitte teiste pärast! Detailid vast polegi olulised, aga mingid emotsioonid, mida loovad erinevad eluhetked, mingid seigad, tähelepanekud.

*Ilus talv. Koristasin taas usinasti, endal mõtteis jahvatamas järgmise nädala graafik, et ma midagi ei unustaks, midagi segamini ei ajaks. Olen oma elu taas pinge-laineile seadnud, s.t palju sündmusi ning lisaks minust sõltumatu pinge, mille võtabki maha rohke tegutsemine. Imelikud on need toimetuleku mehhanismid.

*Tänase sündmuse ees ma ei paanitsenud. Selle eest tegi seda minu kaaslane. Olen endale pähe võtnud, kui minu väliselt mingid kokkulepped ei pea, siis ei jää lolli olukorda mina, vaid see, kes alt veab. Aga alt ei veetud ning taas oli super hea tõdeda, et mõnele inimesele on antud õnne olla õigel ajal, õiges kohas ning oskust haarata ka sellest juhusest sündinud võimalusest kinni. Mina arvan, et sisemine sära, mingi kunstiline maitsekus, andis tema juhusele suure tõuke tagant. Emotsioonid tänasest on vaid head.

*Vaatasin neli osa ühte seriaali, mille nime ma meelde ei jätnud. Täiest süüdimatult, mingeid ajaraiskamise jms süümepiinu ei tunne. Film oli selleks liiga põnev.

*Käisin koolitusel. Esimene mõte oli, et miks ma end lubasin tulla, aga loeng oli väga kaasahaarav ning mingid uued perspektiivid seadis paika. Alati sõltub kõik koolitajast, mõni suudab ka teema n.ö uksemati puhtaks küürimisest huvitavaks rääkida. Võib olla oli seegi koolitus vaid enesetuulutamine, ma ei tea, aga toonuse tõstmine on ju ka oluline.

*Tänase päeva ees olin pisut mures, sest tundsin vastutust. Läkski nii, et plaane tuli jooksvalt muuta. Ümberringi on palju haigestumisi ja seega ka äraütlemisi, sest tervis on ju number üks. Aga lõpuks läks ikkagi kõik väga hästi. Taas oli koolitajafenomen oluline ning inimestest tekkis ka tore atmosfäär, mis jättis hea mulje. Peaasi et mured maha said ning hinges on kordamineku tunne. Valminud küpsetis ootab jõule.

*Hommikul sõitsin linna, sest autohooldus. Tegin aega parajaks suures sodi-pudi ja vajalike asjade poes. Seal oli üsna paras paar tundi ringi patseerida, kõike katsuda ning kaaluda, kas meil läheb seda või toda tarvis. Nii pikalt mõeldes ja vaadates tulid ka jõulukingi ideed pähe ning seegi, et mu eakal tädil 91. sünnipäev. Kuidas ma nii olulise tähtpäeva unustasin?! Aga aega mul ju oli, sest õhtuse sünnipäevani oli aega maa ja ilm. Ostsin kohvi ja kooki ning suundusin hooldekodusse. Ma ei tea, mis seletamatu rahu mind alati saadab, kui ma tema kõrval istun ning ühtedele ja samadele küsimustele vastan. Kummaline. Õhtuni oli ikkagi aega küll ja veel, otsustasin kõndida mere äärde. Külm näpistas üsnagi, sest -10 on näpistav ja krõbe. Nina sai punaseks. Õhtuks suundusime vanima lapsega sünnipäevale. Korraldati sünnipäevalapsele üllatust, seega oli üllatus meilegi, kuidas ta reageerib. Muidugi oli ta üllatunud, aga meie olime tema valiku üle üllatunud ja sellelt olemiselt saadud imelikud emotsioonid saadavad mind veel tänagi.  

*Ring nädalal peal ja jälle kodukoristamise päev. Koristatakse enda pärast, et kodus hea ja hubane oleks olla, aga külalised olid oodata, seega natuke nagu nende pärast ikka ka. Ainsad istumise hetked said laskesuusatamise ajaks sätitud. Oli armas saunaõhtu. Arvan, et sain end veidi ventileerida, oma emotsioone jagada, ja niisama oli ka hea olemine. Mõnikord on mul kahju, et ma lihtsalt sellist aega endale rohkem ei võimalda. Aga samas maailmas on nii palju toredat ja nii paljust tahaks osa saada. Siis ongi valikud.

neljakümneneljas

 

*Kaks üheealist naist, ühte neist kuulasin sõna otseses mõttes, suu ammuli. Tal lihtsalt oli selline töö, millest ma midagi ei teadnud ning tema kõnelemisviis oli suurepärane. Teine jäi varju kõigega. Eks me olemegi erinevad ja ausalt öeldes oli ka minu häälestatus erinev.

*Mõnikord tundub endale, et olen üsna mõistlik ja arukas inimene, samas mõnikord see mõistus üldse ei connecti. Täna oli taas see päev, mil mõistus ärkas lihtsalt liiga hilja, aga kui on hilja, siis lihtsalt ei lähe arvesse.

*Higitilgad olid nina otsas, kui põrandat harjaga küürisin. Täna oli kena päikeseline päev, paraku toob see rõõmus päike välja rõõmutu tolmu ja mustuse. Tahtsin sellest lahti saada, kuigi et see rõõm puhtuse üle on vaid ajutine, sest elu. Päeva mahtus veel koeraga kõndimine ja õhtul Gafe Grande restoran. Selline intensiivne päev.

*Päeva naer: ma näen su häält. Nii naljakat lõppfooru pole varem olnud. Päeva töö: lehtede riisumine. See töö oli ammu ootel ja hingel kohe kergem.  Päeva nael: vanim laps kodus käimas. Alati on rõõm, kui laiali lennanud lapsed kodutee üles leiavad. Päeva üllatus: mõned seenejäänukid metsas ja pealpea seis, mida ma arvasin, et ei saa isegi abiga hakkama, aga aitaja aitas ja sain hakkama.

*Üle pika aja oli taas maa kahutanud ning uduloor mattis hommiku endasse. Olen võtnud hinges endale kogukonna ees ühe kohustuse, s.t et kui mina seda ei tee, jääb tegemata üldse. Ja siin ma siis murran pead, et mis ja kuidas. Õnneks õpetab muna kana, sain palju asjalikku nõu.

*Olen viimasel ajal mõelnud, et kõik on nii hästi, energiat on, tervis on korras, perel sujub, harmoonia on olemas. Aga vist ei tohi nii tunda, sest see rahulolu on rikutud taas. Ei ole vast maailmalõpp, aga siiski.

*Enese rahustamise nippe ma hästi ei valda, täna paistis minu loppis oleks kaugele. Aga see polegi oluline. Oluline on, et ei lase mõistusel sündmustest ette joosta, et ei maaliks silme-ette musta stsenaariumi, et ei paanitseks ja üle ei reageeriks, sest vastasel juhul ei ole minust aitajat.

Neljakümnekolmas

 

*Päeva plaan oli paigas, ja nii oligi: koristasin, riisusin lehti, tegin süüa. See töine osa oli nagu lunastus sellele, et mind õhtul jälle kodus ei ole. Sõbrannad vajasid ülevaatamist, kallistamist, kuulamist.  

*Täna panin enam-vähem punkti juba pikalt ootel olnud õuetöödele. Rassisin hoogsalt mitu tundi. Pärast oli rahulolu küll, sest tegemata tööd häirivad ka siis, kui mõtlen, et ah-las-olla. Õhtul kasutasin maksimaalselt praeahju, sest plaanis olid verivorstid, kuid sinna juurde mahtusid veel ahjuõunad, punapeedid ja müsli. Ma ei tea, miks ma mõnikord pusserdan, mõistus ütleb, et teen valesti, aga ikka teen. Seekordne mõistusevaheaeg oli müslit tehes. Segasin kõik komponendid kokku ja toppisin selle värvikirevuse ahju. Ma tean, et kuivatatud viljad kuivavad ahjus veelgi ning need lisatakse müslisse hiljem. Nii et pärast oli tükk nokkimist, et eemaldada kõrbenud rosinad, mustad sõstrad, goji marjad.

*Hommikuti käin peenralt rukolt võileivale toomas. N.ö tarkus seisneb ilmselt selles, et kes juuli lõpus seemne külvab, sel augustis taimed kirpudega kimpus, kuid seevastu novembris särab puhmas täies ilus.

*Minu usk joogasse süveneb üha enam ning olen õnnelik iga poosi üle, mis mul varem nii hästi ei õnnestunud. Tänane rõõm on kaamelipoos.

*Paberile üles kirjutamisel on kindel jõud, need asjad saavad tehtud. Seekord lihvisin ühe kasti ja koristasin saunamaja. Ilma ülestähenduseta mine tea, millal nendeni jõudnud oleks.

*Liiga vähe aega on kella keeramisest möödas, seega oli vist vale osta teatripiletid. Kuressaare Linnateatri Lea oli igati tõsine, köitev, asjalik tükk, näitlejad head, lavastus omanäoline, kuid sellegipoolest võitlesin terve esimese vaatuse unega. Diivaniteatrit pole veel keegi välja mõelnud, sellel oleks vast jumet.

*Jälle kodust-väljas-päev. Hommikul läksin ja õhtul hilja jõudsin. Nii on, et lisaks tööle võtab ka hobi oma aja ja hobi ootamine ka. Kui hobi alguse ja tööpäeva lõpu vahele jääb 1h, siis sõita koju ei ole suurt mõtet. Aga ega seegi ootamine kurtmise koht ei ole. Teine sõltuvuselaadne hobi, instagram, aitab aega veeta igati hästi.

Neljakümneteine

 

*Need päevad koos väikese piigaga on olnud supper toredad, väsitavad ka. Lapsuke on ideaalne, sööb, magab, mängib ja natuke viriseb ka, kui uni silmas, kõht tühi, mähku märg ja igav  on. Mina aga olen omadest harjumustest eemal ja see pisut väsitas. Sellegipoolest ootan uut võimalust pikisilmi.

*Käisime sünnipäeval. Kõik oli tore, aga sattusin jutupauniku küüsi.😀 Ta rääkis minuga terve selle aja, mil seal viibisime. Kuulasin ja noogutasin, mõne sõna sekka ütlemine, küsimine oleks ainult hoogu juurde andnud. Seega hoidusin, aga ega jutt sellegipoolest ei lõppenud. Mõni inimene on loomupoolest jutukas, teine ei saa sõnagi suust. Balanssi paluks. Aga ütleme nii, et päris ebahuvitav mul ei olnud, sest tema huvitegevus ja maailmanägemus on väga rikas ja neid seiklusi kuulata oli üsna huvitav. Aga 5h jutti oli pisut väsitav.

*Hing on alati rahul, kui miski õnnestub. Täna olin tööl ekstra rahul ja rõõmus. Mõned ebakohad tajusin ka ära, nii et õppetund pealekauba, mis siis veel tahta.

*Eelmisel korral oli seesama väsimus kallal, kui kella keerati. Imelik on kell 10 õhtul tukkuda ja siis voodisse ronida. Isegi sukavarras ei aidanud.

*Pean siin imelikku võitlust endaga. Jälgin Britti ja elan talle kaasa. Temas on olnud see miski, mis köidab. Kas ma tema kõiki samme heaks kiidan, see polegi oluline ja ega pole vaja kiita või laitagi, sest võõras inimene, kelle elu elad tema enda juttude põhjal, ei vaja kindlasti nõuandeid igalt kuulajalt.  Nüüd aga hakkab ta üha enam avameelitsema ainult tasulistel platvormidel ja kange kiusatus on osta endale ka lugemise õigus. Sest ikka tahaks teada, mis tema hinges toimub, miks ta nii toimib, kuidas läheb… See lugemisõiguse ostmine aitab ka temal elada, aga ma ei tea, kas ikka peaks teise inimese avameelsusest toitma oma uudishimu. Vist ei pea.

*Jalutasin kalmistul tihedas vihmasajus ja pilkases pimeduses, saatjateks tulekesed kalmudel. Küünlaid oli palju ja omamoodi maagiline oli kõndida seal. Õhtuses joogas süütasime küünlad iga üks oma lähedasele mõeldes. Ma tean, et ema on minuga kõikjal kaasa, kus ma ka astun, kõnnin ja käin. Hoiab silma peal, valvab me üle.

*Pime ja udune. Mõtlen küll, et hoian positiivset joont, aga see pimedas minek ja tulek tõmbab teotahte maha ning täna mõjub küll rusuvalt. Ehk läheb üle.